Karjastega kaasa rännates olime jôudnud delta lääneservale. Siin jätsime oma rôômsad luhaisandad jumalaga ning asusime koos süürlasega teele. Tahtsime minna lôuna poole Memfisesse, vaatama, kas oleks vôimalik sôita kuidagi koju. Kuid me eksisime teelt ära ning sattusime liiga kaugele läände. Rändasime ja rändasime ning leidsime endid keset kurvakstegevalt tühja maad. Nii kaugele kui silm ulatus, ümbritsesid meid liivakünkad. Liivaterade kiirgamisest hakkasid silmad valutama. Kuskil polnud näha rohukôrt ega puud, ei ühtki allikat ega oja millest vôiks kustutada janu. Alles paari tunni eest olime kôndinud pôldude vahel, olime näinud eemal aedu ja külasid, nüüd ümbritses meid igalt poolt kôrb.
     Kes teab, kuhu oleksime lôpuks läinud, poleks me kohanud üht eeslite karavani¹, kes viis datleid Memfisesse. Läksime karavaniga kaasa. Paaritunnise liikumise järel jôudsime jälle pôldude keskele. "Kui suur on teie maa?" küsisin ma ühelt kaupmehelt. Süürlane, kellel minu teadmatuse pärast piinlik oli, tahtis ise midagi seletama hakata, kuid kaupmees jôudis temast ette, öeldes: "Nii kaugele kui Niilus ujutab üle maa, on ta viljakas ning nii kaugele ulatub ka Kême’² ."
     "Kas Niiluse üleujutused on teile suureks tüliks ja ônnetuseks?" pärisin ma.
     "Otse selle vastu, meie igatseme neid, sest meil sajab väga vähe vihma, mônes kohas aastaid läbi mitte tilkagi. Kui Niilus ei tôuseks üle kallaste, siis lôpeks siin varsti kogu elu - taimed kuivaksid ära, loomadel poleks toitu ning inimesedki peaksid lahkuma surnud maalt."

     Teel Memfisesse möödusime paljudest poolpaljastest, tumedanahalistest veekandjatest. Ühed kandsid üle ôla latti, mille küljes ees ja taga rippusid veega täidetud nahkkotid, teised kummardusid kunstlikkude tiikide üle, et sealt vett ammutada. Egiptlased on ehitanud palju vesiväravatega varustatud tiike vee alalhoidmiseks. Niiluse üleujutuse ajal täituvad need tiigid ääreni veega. Kui jôepind alanema hakkab, siis sulevad tiigivahid tiikide vesiväravad, nii et vesi ei saa tagasi voolata jôkke. Selle tôttu on talupoegadel ka edaspidi vett vôtta oma pôldude jaoks. Pang lastakse alla tiiki, täidetakse seal veega, tôstetakse üles ning valatakse tühjaks mônda pôllukraavi, mis on kôrgemal tiigipinnast. Neist vôib uute kaevukookude abil vett veel kôrgemaisse kraavidesse tôsta. Mônel pool ammutatakse vett ka erilise vesiratta abil, mida jalaga ümber aetakse. Seal, kuhu Niiluse vett enam mingil viisil ei saa juhtida, lôpeb taimekasv ning algab Punane maa - kôrb.
     Oli juba ôhtu, kui jôudsime suurde Memfisse ning jäime öömajale ühe lahke datlikaupmehe juurde. Järgmisel hommikul hulkusin süürlasega pisut abitult ringi linnas. Tänavail oli elav liiklemine. Kahe rattaga vankreil kihutasid julgete nägudega ohvitserid, hobuseid juhtisid nad vankreis püsti seistes. Kôrgest seisusest naisi kanti kandetoolides. Talupojad ajasid käratsedes templi varaaitade poole eesleid, kes kandsid seljas kotte maksudeks mineva teraviljaga. Suursuguste egiptlaste peened linased riided helendasid puhtalt tööliste määrdunud pôllede kôrval. Erksate nägudega jooksid ringi alasti lapsed. Väiksemaid kandsid emad kotiga seljas. Käsitöölised töötasid väljas oma äride ees, sest toas oli liiga umbne ja soe.

     Vaatlesime kangruid ja potiseppi, tislereid ja köiepunujaid, seppi ja kullaseppi, kingseppi ja rätsepaid. Lonkisime turul, kus oli saada igasuguseid asju. Siin vahetas üks noormees lehviku vastu lôunasöögiks sibulaid ja leiba, keegi naine pakkus kaelakeed sandaalide eest, kolmas ostis kalu savipurkide vastu jne. Ligi tund aega tingisid kaks loomi vahetavat talumeest omavahel, kuni jôudsid kokkuleppele - üks härg anti kolme eesli eest. Aga et üks eesleist oli kôhn ja takerdunud karvaga, siis pidi nende omanik andma pealekauba veel 6 kruusi datliôli. Turult läksime sadamasse, kus süürlane otsis juttu laevu lossivate töölistega. Kuulsime, et ammugi pole linna sôitnud ühtki "mererahvaste" kaubalaeva. Kaupmehed ei julgenud nähtavasti tulla, sest mererahvaste ja egiptlaste vahel oli olnud arusaamatusi ning kardeti, et uuesti puhkeb sôda, nagu Ramses III valitsusaja esimesel poolel.

Meil tuli jääda esialgu Egiptusse. Minu süürlasest sôber, kes oli kaotanud ligioleva varanduse mereônnetusel, pidi otsima tööd. Ta sai jutule töölistega, kes olid palgatud Teebaisse surnute linna müüritööle. Temagi sinnasôidu vastu polnud midagi ülevaatajal, ning nii jätsime sadamas jumalaga teineteisega. Mina ei rutanud esialgu töö otsimisega, sest laevahukul olin päästnud oma vöö vahel kaks väikest kukrut hôbedat. Hôbe on aga Egiptuses väga kallis, mitu korda kallim kui kuld.

     Karjane Heska oli andnud mulle igaks juhuks soovituskirja oma venna jaoks, kui ma tahaksin elada tema pool vôi vähemalt külastada teda. Nagu Heska, nii elas temagi kaunis külas, nimega "Ptahi aiad". See küla asetseb ainult umbes nelja tunni tee Memfisest. Jumalaga jätma minnes tuttavat datlikaupmeest kohtasin juhuslikult tema pool just üht talumeest, kes oli Ptahi aedadest linna sôitnud ning läks nüüd koduteele. Temaga ma läksingi kaasa.

___________________________________________________________________
¹ Kaamelite kasutamisest Egiptuses on teateid alles ajast pärast maa vallutamist makedoonlaste poolt.
² Vanad egiptlased hüüdsid oma kodumaad Kême, s.o. Must. Egiptust ümbritsevaid kôrbi kutsuti aga punasteks maadeks

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935