Karjaste elu II

Vahel, kui kari rahulikult mäletsedes aasal lebas, kitkusime luhas papüüruseroogu. Papüürusest punusid meile sõbrad väikesi üleskeeratud ahtriga parvi, matte ja korve. Selle papüüruse, mida me ise aga ei kasutanud, köitsime vihkudesse ning müüsime edasi ülesostjaile, kelle laevad liikusid üles ja alla mööda jõge. Need omakorda müütasid edasi kiidetud roogu templitele kirjutusrullide valmistamiseks, kingseppadele sandaalide tegemiseks ning köiemeistreile köite punumiseks.

Lindudest ja kaladest polnud deltas puudust. Mitte ainult meie ei püüdnud neid, vaid siia ilmusid kaugemaltki egiptlased kalastama ja küttima. Mõned tulid lõbu, teised leivateenimise pärast. Ametnikud, kunstnikud ja rikkamad käsitöölised sõitsid siia kergetes ja kaunites papüüruselootsikutes. Sageli oli mehel kaasas naine ja laps. Need hoidsid käes kinnipüütud linde või noppisid veepinnal ujuvaid suuri valgeid või siniseid lootoseõisi. Viskekeppi heites püüdsid härrased tabada linde, kes pilvtihedais parvis hõljusid luhtade kohal.

Linnujaht viskekepiga

Langes mõni lind tabatuna luhale, siis jooksis õpetatud jahikass kohe teda otsima ja ära tooma. Nii saadud saak ei olnud aga kuigi suur, sest viskekepiga oli raske tabada linde. Seepärast püüdsid need, kes ihkasid suuremat saaki, linde võrguga. Viimane pandi üles kõrkjastikku ning mõni paela otsa seotud lind asetati võrku teiste ligimeelitamiseks. Kui nüüd linnud suuri hulgi lahtisse võrku läksid, siis hakkasid kaugele ärapeidetud mehed tõmbama pikkadest köitest. Selle tagajärjel jooksis võrgusuu kinni. Sageli oli kalurite saak väga suur. 30-40 suurt veelindu leiti võrgust. Enamasti olin need metshaned, aga tihti juhtus noosi seas olema peelikanegi. Paljud linduest jäeti esialgu ellu, nad pandi suurtesse neljanurksetesse puuridesse ning viidi koju nuumamiseks.

Linnujaht võrguga

Niisama palju kui linnupüüdjaid liikus deltas kalastajaid. Rikkad kelle tähtsamaks mureks oli aega viita, püüdsid tabada suuri kalu kisulise odaga visates.
Selline püük oli küll lõbus ning kasvatas silma ja käe osavust, kuid palju kalu nii kätte ei saadud. Need kalurid kes tõsiselt olid väljas saagi pärast, ei hakanud niimoodi aega viitma. Nad õngitsesid, veel sagedamini aga püüdsid kalu võrkudega.

Õngitseja

Kalapüük käsivõrguga

     Võrke oli mitmesuguseid ja mitmesuguses suuruses.
     Oli väikesi ühe inimese käsivõrke, mida võis avatult paadi kõrval vedada ning kaladega välja tõsta, oli suuri võrke, millega kalapüüdmiseks oli vaja kuus kuni kaheksa meest. Nende ülemine serv ujus veepinnal, alumine vajus aga raskuse tõttu jõe sügavusse. Nii seisis selline võrk püsti otsekui sein.
     Oli kalaparv sattunud võrgu ja kalda vahele, hakkasid kalurid võrku suurte köite abil kaldale tirima. Ruttu tõmmati kuivale mõlemad võrguotsad, siis järgnes kogu võrk oma rabeleva ja särava sisuga.

Aitasime karjuseid süürlasega niipalju kui oskasime, vahel aga istusime ka jõude Niiluse kaldal kõrges rohus ning vaatlesime mööduvaid egiptlaste laevu. Nende ahtrid ulatusid väga kõrgele veepinnast, nende purjed olid õige laiad. Näotuid musti veolaevu venis mööda, kuhjani täis kraami ja ammuvaid elajaid, aga ka uhkeid kollasest seedripuust reisijatelaevu ruttas ette neist kõigist. Reisijatelaevade purjed olid kaunilt värvitud, laevad ise nikerdistega ja piltidega kaunistatud. Arvan, et egiptuse reisijatelaevad on küll ilusad, aga meresõitudeks pole nad kohased, sest nagu kõik egiptlaste laevad istuvad nad liiga vähe vees ning nende põhjad on liiga ümmargused. Küll on aga selliste laevadega hea liikuda madalas jõevees, siin pole neil karta kinnijäämist.

Karjased matte punumas ja hanesid praadimas

    Õhtuti istusime koos tule juures. Paar meist keerutasid varrast leekide kohal küpseva hanega, mõni punus bambusest telgimatte, kolmas jutustas muinasjutte. Kõik kuulasid väga vaikselt, isegi hurdad, kes oma pead olid pannud käppadele, näisid jälgivat lugu laevurist, kes sattus Maosaarele.
     Hiljemini, kui enamik karjaseid magama heitis bambusemattidest telki, jäin ma meeleldi õitsile ühes noore Heska-nimelise karjasega. Kõndisime aeglaselt igavesti selge tähistaeva all ning Heska jutustas mulle oma elust. Tal oli kodus noor naine, kes ootas last. Kui talle sünnib tütar, siis paneb ta talle nimeks Herset, s.o. kalliskivi, aga võib-olla ka Haljendaja; kui aga poeg, siis nimetab ta tema Ilusaks Hommikuks või Lõviks. Nii ta kavatses ning vahel ümises õrnu armastuslaule.
     "Sinu käsivars lebab minu käsivarrel.
     Aga pääsuke laulab juba ning päev algab.
     Ära mine veel, jäta oma käsi minu kätte!"
     Heska armastas väga oma naist, kes oli ta õde. Egiptlaste juures juhtub sageli õdede-vendade abiellumist teineteisega.

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses" L.Anvelt Tartu 1935