"Tormid takistasid meil koju pääsemast ning ajasid laeva Aafrika ranna poole. Korra näis siiski tuul meile soodsalt pöörduvat ning maru jõud pisut vähenevat. Meie ei läbenud nüüd oodata ning ruttasime uuesti avama rehvitud purje. Kuid see oli väga ettevaatamatu ning enneaegne tegu meist. Ootamatult muutus jälle tuulte suund, maru ägedus kasvas mitmekordseks ning enne kui saime uuesti rehvida purje, paisati ümber meie laev. Paljud uppusid, mina aga pääsesin koos ühe süürlasega, kinni hoides ühest lahtiläinud laevaplangust. Lained viisid meid kuhugi randa. Väsinud vintsutusist, uinusime kohe kaldaliival. Kui ma ärkasin, oli kuum päike kuivatanud peaaegu täiesti mu riided. Äratasin ka oma kaaslase.
     Liikusime eemale merest rohurikkale sisemaale. Läksime kord ida, kord lääne poole ning jõudsime ikka voolava vee äärde. Teisel pool üht jõge nägime aasal söövat hiigla-lehmakarja, kuhu võis kuuluda küll oma tuhat looma. Kisades ja käratsedes liikusid nende ümber peaaegu alasti mehed. Kuid varsti kaugenes see kari kaugele silmapiiri poole. Umbes tunni aja pärast aga lähenes üks teine suur kari otse meie suunas. Kui karjased jõe äärde jõudsid, ajasid nad lehmad vette. Jõgi ei olnud sel kohal sügav, kuskil ei ulatunud ta inimestel üle õlgade ning lehmadki pidid ainult harva ujuma. Vasikaid kandsid mehed õlgadel. Hiiglamüdina ja ammumisega tulid lehmad meie lähedal kaldale. Karjased, kes neid pikkade keppidega ajasid, olid õige korratud välimuselt. Nende juuksed olid sassis ja näod habemesse kasvanud. Mõned neist olid täiesti alasti, teised kandsid ainult niuete ümber väikesi kõrkjaist punutud põllekesi. Valjusti midagi hüüdes ja naljatusi öeldes lähenesid nad meile. Heledalt ja rõõmsalt välkusid nende valged hambad kesk tumepruune nägusid.

     Õnneks oskas minu süürlasest õnnetuskaaslane egiptuse keelt, sest ta oli elanud mitu aastat sõjavangina Egiptuses. Ta jutustas meie õnnetu loo. Karjased naeratasid sõbralikult, pakkusid meile süüa ning lubasid meid jääda esialgu elama nende juurde.
     Igal aastal aetakse mitmelt poolt Egiptusest lehmakarjad kokku sinna, kus suur jõgi mitmes harus merre voolab. Kuigi Egiptuse riik on pikk, pole egiptlastel kuigi palju maad harimiseks, sest nende maa on väga kitsas. Tihedalt elav rahvas on teinud peaaegu kogu maa põldudeks ja aedadeks või ehitanud sinna toredate templitega linnu. Ainult seal, kus merele lähenev Niilus jaguneb mitmeks haruks, on veel palju karjamaid. Siia tulevad külvi ja lõikuse aastaaegadeks veisekarjad sadade kilomeetrite tagant.

     Meie uued sõbrad olid lustakad noormehed. Karjadega teele asudes olid nad hüpanud ja tõugelnud rõõmu pärast, et pääsevad kodust raskest põllutööst ja vanemate meeste järelvalve alt delta vabadusse. Nad olid kaunistanud oma lemmiklehmi ja ilusamaid pulle lootoslillede vanikutega ning tutiliste kaelapaeltega, ning teel polnud lõppu vilistamisel ja laulul ega lõõpimisjuttudel. Kui aga oldi juba mõni kuu suudmemaal, siis tundus elu seal pisut igav.
      Igatseti tagasi külla, kus söök oli mitmekesisem, kus oli rohkem sekeldusi inimestega, kus võidi naljatusi öelda tuttavaile tüdrukuile. Meist, juhuslikest külalisist, oli neil hea meel, sest süürlane jutustas karjuseile elust muus maailmas ning vahel tegin seda mina, kusjuured süürlane pidi tõlkima, sest harjusin egiptuse keelega ainult aegamööda.

      Olid tõesti ilusad siinsed karjad. Meie omas oli palju tugevaid valgeid või valkjaspruune lehmi suurte lüürakujuliste sarvedega. See olevat vana Egiptuse juba aastatuhandeid tuntud tõug.  Mu süda muutub rahulikuks ja rõõmsaks mõeldes neile paarile nädalale, mida veetsime karjastega ühest kohast teise rännates, häid rohumaid otsides. Sügavamaist jõeharudest pidid lehmad sel puhul üle ujuma. Karjased istusid paatides, osa karja ees, osa järel. Pikkade keppidega juhtisid ühed paadist loomi. Teised hoidsid kinni vasikate esimestest jalgadest, et need ei vajuks põhja jõest üleminekul, kolmandad ajasid paati edasi pikkade mõlade abil, kord sõudes, kord põhjast tõugates, ning pomisesid nõiasõnu krokodillide eemalepeletamiseks.

     Veel praegugi näen ma sadu rahulikke lehmi hiigla-aasal, kelle tagajalad on kokku seotud lüpsiajaks, ning kuulen langeva piima sorinat suurtes savikruusides. Oli otsekui eile alles, kui karjased ajasid riidu kaks pulli - Võitjate Võitja ning Lehmade Lemmiku ning naerdes jälgisid nende pusklemist, kuni härjad hakkasid teineteisele kardetavaid haavu lööma ning tegu oli nende lahutamisega.

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935