Baalmahari Oli vaikne tuulteta päev. Tasa libises foiniiklaste laev üle sileda merepinna. Sellest ajast, kui nad läbi merekitsuse lahkusid ookeanist sinisemale ja kodusemale merele, oli neil olnud ilusaid ilmu. Orjad all sõudjateruumis hakkasid väsima, sest mitmel päeval polnud kasu purjedest. Tasa kostus üles laevalaele sõudepingelt nende rütmiline kurvavõitu laul. Ahtris istus pooletosinane salk kaupmehi vana Baalmahari ümber. Baalmahar oli nii elatanud, et juba mitu aastat ta kaaslased mõtlesid endamisi: " Noh, seekord ta reis jääb viimseks." Kogu oma pika eluaja oli ta olnud kaubaretkil Hispaaniasse hõbeda ning Tinasaarele tina ostmiseks. See oli tema eriala ning teiste selle laeva kaupmeeste eriala kah. Nad ei kaubelnud Egiptusega, nagu paljud foiniiklased. Korda kaks oli Baalmahar siiski sattunud Egiptusse. Ja kui ta nooremate kaupmeestega pöördus koduteele ookeani niisketelt randadelt, siis vestis ta neile meeleldi kuumast ja õnnistatud Niiluse maast. Ta oli juba mõndagi huvitavat kõnelnud egiptlaste templeist, püramiididest ja hauakambritest ning sellest toredusest, mis ümbritseb vaaraod. Kui aga Baalmahar seekord laevalael vestlema hakkas, mõtlikult ja pisut aeglaselt, siis kõneles ta kaupmeestele enam egiptlaste igapäevasest tööst ja elust. Ta alustas oma lugu ootamatu randumisega Niiluse deltas. Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses" L.Anvelt Tartu 1935 |