AIAD MUISTSES EGIPTUSES Iluaedu on rajatud aoajast alates. Semiramise rippaedu Babülonis peeti üheks seitsmest maailmaimest. Ka vanaegiptuse kultuuris oli iluaedadel eriline koht. Esimesed teated neist pärinevad hauakambrite joonistustelt, mille vanus on ligi neli ja pool tuhat aastat. Aiad kuulusid varakaile. Umbes II aastatuhande keskel e.m.a. hakati Egiptuses ka templite juurde aedu rajama. Tuhande aastaga ei olnud aiaarhitektuuris olulisi muutusi toimunud. Nii hauakambreis kujutatuil kui ka kümme sajandit hilisemail ning osaliselt meie päevinigi püsinuil on aastasadu olnud sarnaseks kujunduselemendiks tiigid. Vanaegiptuse templiarhitektuuri ja ühtlasi ka aiaarhitektuuri õitseng langeb Uue riigi aega (XVI - XI saj. e.m.a.). Parim näide sellest on suurepärane Amoni tempel Karnakis, Teeba põhjaosas. Kõik selles oma aja ühes suurejoonelisemas Egiptuse pühamus hämmastab praegugi tohutute mõõtmete (kogupindala 36 000 m2) ja kordumatu iluga. Templi sise- ja välisseinad, laed ning sajad mitme meetri jämedused ja kuni 20 meetri kõrgused kivisambad olid kaetud eredavärviliste reljeefidega, mis kujutasid religioosseid ja sõjastseene. Osa seinte, põrandate, sammaste ja uste pinnast oli kaetud lehtkulla ja -hõbedaga. Amoni templi territooriumil paiknes mitu aeda, mille rajamiseks oli kasutatud isegi väiksemaid hoonetevahelisi alasid. Taoti koosnes aed vaid mõnest puust, sagedamini olid need väikesed sükomoor- viigipuu (Ficus sycomorus), palmi- , akaatsia- või pajusalud. Oli muidugi ka viljapuid, ja mis eriti huvitav, kasvatati viinamarjugi. Puude alust kattis roheline muru. |