TRUMMITELEFON

Tundide kaupa põrisesid trummid öises ürgmetsas. Kui lugeda või kuulata Aafrika sisemaa avastamata ürgmetsadesse tunginud maadeuurijate kirjeldusi, kogeme ikka ja jälle, et trummil oli sides väga suur tähtsus. Asjasse pühendamata sissetungijad ei teadnud, milliseid sõnumeid trummid edasi andsid, võisid küll aga kindlad olla, et ümberkaudu saja kilomeetri ulatuses olid kõigil hõimudel täpsed andmed võõraste teekonnast ja käitumisest.
Kord pajatas üks rahvateadlane:
"Olen täiesti veendunud, et nad teadsid täpselt mitte üksnes meie teekonda ja kavatsusi, vaid ka meie töö igapäevast kulgu, meie meeleolu ja olukorda. Kui me kord ühele ürgmetsa külale lähenesime, tulid meile poolele päevateekonnale vastu mõned mehed, pea peal savikannud värske veega. Mulle ongi selgusetuks jäänud, kes neile teatas, et me tõepoolest janusse suremas olime, sest veevõtu koht, millele meie juht lootis, oli kuivanud. Seejuures polnud me paljude päevade jooksul ühegi inimhingega rääkinud, välja arvatud muidugi meie saatjad, kes ehk olid kuidagi ühendusse astunud piiluritega, kes meile nähtamatuks jäid. Meil ei õnnestunud kunagi mõnesse külasse etteteatamatult jõuda. Alati teati meie saabumisest ja meile tuldi vastu. Ja alati tunti meie päris silmapaistmatus retkkonnajuhis juba esimesel pilgul ära peremees ning teda tervitati eriti vastutulelikult. Ühegi hõimu pealik polnud trummidega edasi antud isiku kirjelduses eksinud. Kahtlemata oleks meil räbalasti läinud, kui meil oleks halbu kavatsusi või kui me retkel midagi paha oleks teinud.
Niisugused ja paljud teised tähelepanekud kõigis maailmajagudes, nii uuemast kui vanemast ajast tõendavad, kui täpne on sõnumite edastamine trummidega. Säärane suur täpsus kujuneb siis, kui sellest olenevad julgeolek ja elu.
Läbi tiheda ürgmetsa tungivad trummihelid, künkalt künkale vilkuvad tuleleegid või stepis ühelt vaatepiirilt teisele paistvad suitsumärgid on kõik kiiremad kui inimene, kiiremad kui ratsanik, kiiremad kui lähenev oht. Seda oligi vaja. Juba inimkonna ajaloo varastel aegadel ei saanud ükski sugukond ega hõimuliit endale lubada, et ta mingist sündmusest alles siis teada sai, kui saadud sõnumi kannul vahetult ka sündmuse tagajärjed järgnesid.
Maaviljelejad said end röövhõimu kallaletungi eest kaitsta ainult siis, kui nad lähenevast ohust teadsid. Kui röövlid juba asulas olid või jõudsid kohale halva sõnumitooja kannul, siis oli vastupanu hiljaks jäänud. Samuti said aafriklased end ürgmetsakülasid ründavate orjaküttide eest kaitsta ainult siis, kui nad jõugu saabumise kohta õigel ajal teateid said. Neile pidi jääma aega põgeneda või end kaitsevalmis seada.
Sellepärast oli vaja piilureid, kes lähiümbrust valvasid ja ohust kiiremini teada andsid, kui inimene suusõnal seda teha oleks saanud ja ka kiiremini kui lähenes oht ise. Kui üks piilur andis teateid nähtu või juhtunu kohta edasi teisele piilurile, külast külasse ja hõimult hõimule, siis oli võimalik vaatluse all hoida mitmesaja ruutkilomeetri suurust maaala. Igaüks teadis kõigest olulisest, eluohtlikud ootamatused tunti ära nende algetes. Kõik edastatavad sõnumid olid mõeldud kõigile. igaüks pidi ja oli kohustatud neid kuulma või nägema ning igaühel pidi olema selge pilt sellest, mis mujal juhtus, nii et ta sai valmis olla selleks, mis võis juhtuda tema enda lähikonnas.
See ajaolu on iseloomulik veel tänapäevalgi kõigi niinimetatud loodusrahvaste teadustusvahenditele. Seda on oluline teada, sest edasises arengus said ka teadustatavad sõnumid valitsejate ainuomandiks. Suurtes orjandusriikides täiustati oluliselt ka sideasjandust. Usaldatav käskude ja ettekannete edastamise kord pidi olema tagatud omal maal.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk. 122.