"TAEVAELEKTER" PUDELISSE

Franklin oli tähele pannud, et metallteravikud elektrit ligi tõmbavad. Kui välgunoole puhul on tegemist samasuguse "elektritulega", nagu seda tekitati elektriseerimismasinatega, siis peaks ka välk end metallteravikega ligi laskma tõmmata. Et seda teravikku välgule võimalikult ligidale viia, võttis ta nõuks lennutada tuulekohe äikesepilvesse. Ta kinnitas lohe sõrestiku ühe varda külge sirge traadi, mis oli ühendatud lohe nööriga. Selle alumine ots oli seotud ümber suure uksevõtme, mille küljes omakorda oli voolu mittejuhtiv siidlint, nii et ta käsi lohet hoides voolust isoleerituks jäi. Lohe nöör koosnes peenest kanepist, sest ta oli lugenud, et inglasel Grayl ja prantslasel Dufay'l oli õnnestunud juhtida elektrit mööda kanepnööre. 1752. aasta juunis tuli lõpuks päev, mil Philadelphia kohale kerkis tugev äike. Kui pilved juba küllalt ähvardava välimusega olid, laskis Franklin lohe lendu. Ent soovitud nähtus ei ilmnenud. Alles siis, kui sadama hakkas ja ta ühte väravaalusesse põgenes, kargasid praksudes sädemed, kui ta kätt võtmele lähendas! Märg kanepnöör juhtis elektrit äikesepilvest võtmeni ja tema käesse. Tõend oli esitatud - metallteravikud tõmbasid ka välku ligi.

Et "taevaelektri" olemust lähemalt uurida ja end tuulelohest sõltumatuks teha, proovis Franklin välke otse oma uurimisruumi tuua. Ta kinnitas oma maja korstna külge pika terava raudvarva.

"Varva alumisse otsa kinnitati traat. Trepil minu toaukse taga traat katkestati ja kummassegi otsa pandi kelluke. Kellukeste vahel rippus siidnööri otsas väike messingist kuulike, mis kellukeste pihta lõi, kui elektriliselt laetud pilved möödusid."

Nüüd "helistasid" äikesepilved iga kord, kui nad üle tema maja sõudsid. Nad teatasid endast ise ja kutsusid uurijat katsetama.

Üsna pea oli Franklinil selge, et välgunooled käituvad tõepoolest nagu elekter. Traadiotsalt kargavaid sädemeid sai koguda leideni purki. Selle "äikeseelektriga" laetud purgi abil sai esile kutsuda neidsamu nähtusi, mida hõõrdeelektriga laetud kondensaatori abilgi. Sellega oli, nagu ta kirjutas, "elektriaine ja välgu täielik ühelaadsus lõplikult tõestatud".

Franklinil oli kõigi oma katsetega palju õnne, sest need polnud sugugi ohutud. Välk oleks võinud ta tappa niisama kergesti kui Peterburis professor Richmanni, kes akadeemias samasuguseid katseid tegi. Et edaspidi ei saaks välk kahju teha ühelegi inimesele, majale ega küünile ning et kaotada ebausk, nagu oleksid tuli ja kõueilm jumala karistus, tegi Franklin korstna külge pandud katsevardast välguvarda. Ta ühendas sellega traadi, mille pani niiskesse pinnasesse. Välk läheks mööda traati maasse ja jätaks hoone vigastamata.

Ühes kirjutises tegi ta avalikkusele teatavaks, "kuidas maju jne. välgu eest kaitsta". Mõni aasta hiljem polnud Inglise kolooniates ja Inglismaal endal peaaegu ühtki säärase kaitsva raudvarvata maja.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn, 1975, lk. 160.