SAMUEL MORSE

See polnud uus leiutis ega mingi pöördeline sündmus, kuid siiski tegi alles Samuel Morse telegraafist selle, mida veel tänapäevalgi selle all mõistame. Ja et seda väga palju on, siis nimetatakse Morse'i vahel elektritelegraafi leiutajaks. Samuel Morse oli Ameerika kunstnik, kes lõi ajaloomaale ja portreid. Ta oli Euroopas õppinud ja tegi hiljemgi pikki õppereise mööda Euroopat. Ühel tagasisõidul Ameerikasse 1832. aastal kohtus ta Bostoni professori Charles T. Jaksoniga, kes lühendas reisijate pikka purjekasõitu katsete ja ettekannetega elektromagnetismi kohta. Temalt kuulsid sõitjad ka seda, kuidas uued elektritelegraafid töötavad ja kui suured nende kasutamisvõimalused olla võiksid. Väidetakse, et Samuel Morse olevat juba laeval nõuks võtnud hakata otsima lihtsustatud viisi sõnumite edastamiseks. Kindel on aga see, et ta aastaid hiljem maalikunstniku töö varna riputas, sest tal jäi saamata lubatud tellimus Washingtoni Valge Maja ühe saali kaunistamiseks maalidega. Sellest peale tegeles ta telegraafiga. Ta kasutas isegi maalimispukki oma telegraafiaparaadi ehitamiseks. See koosnes hiiglasuurest elektrimagnetist, mis elektriimpulsside mõjul tõmbas ligi ankru ja pani ühtlasi liikuma pliiatsi. Kellavärgiga ühtlaselt ühelt poolilt teisele keritavale paberlindile jäid ankru ja pliiatsi hälvete jäljed siksakjoonena.
Arvatavasti oleks asi selle näotu riistapuuga lõppenudki, kui Morse'il poleks õnnestunud oma majas üürilist leida, kes teadis märksa rohkem kui ta ise. See oli professor Leonhard Gale New Yorgi Ülikoolist. Teadlane vastas Morse'ile ja tutvustas talle kõike, mis sel alal juba leiutatud oli.
Ta võttis ka ise tuld ja juhtis Morse'i kokku teise eriteadlase Joseph Henryga, kes juba viis aastat varem ühe elektrilise telegraafi oli ehitanud. Gale, Morse, Henry ja "leidurite rühmaga" ühinenud noor tehnikamees Alfred Vail lõid aparaadi, millega nad katsetades üle kuueteist kilomeetri kaugusele telegrafeerisid ja mis kirjutas paberrullile morsetähestikuna maailmakuulsaks saanud märke. Need märgid olid punktid ja kriipsud. See juhtus 1837. aastal. Ehkki aparaadi kasutamiskõlblikkus oli tõestatud, ei tahtnud keegi telegraafiseadme ehitamiseks raha anda. Alles 1843. aastal määras Ameerika Kongress Washingtoni ja Baltimore'i vahelise telegraafiliini ehitamiseks 30 000 dollarit.

Morsetelegraafid lõid Ameerikas väga ruttu läbi. Kulus kõigest mõni aasta, kuni telegraafitraadid piki raudteid linnast linna ulatusid.
Morsetähti automaatselt paberile märkida oli hõlpus, kuid see võttis liiga kaua aega. Teadete edastamise kiirus olenes ülesmärkimise mehhanismist. Ankruhoovaga liigutatav pliiats ei jõudnud minutis kirjutada paberiribale rohkem kui umbes viikümmend morsemärki. Sellepärast olid telegrafistid ammu õppinud märke ankrulöögi kuulmise järgi vastu võtma: pikk-lühike, vahe, lühike-lühike-pikk-pikk ja nii edasi. Kiiredastamisel jäid morsekirjutid täiesti mängust välja. Telegrafistid võtsid morsetähti vastu ainult kuulmise järgi ja kirjutasid need ladusas tähtkirjas vahetult üles. Sellega suurendati telegrafeerimiskiirus kahekordseks.

Üks kuulsamaid telegrafiste oli Thomas Alva Edison. Ta omandas elektrotehnika selles harus nii palju teadmisi, et temast endast sai suur leidur. Kui Edisson sai Bostoni telegraafikontoris uue koha, tahtsid telegrafistid talle vingerpussi mängida. Nad panid ta New Yorgi liinile. Teises otsas oli New Yorgi parim telegrafist; tollega oli kokku lepitud, et ta uustulnukale kõvasti säru annab. Mees New Yorgis tegi, mis suutis. Ta alustas kiiresti ja lisas üha tempot. Ent Edison ei kaotanud rahu, tema sulg lausa lendas paberil. Kui New Yorgi mehel hakkas võhm välja minema, kui käsivõtmega antud signaalid kippusid segi minema ja tähed kokku jooksma, märkis Edison isegi need moonutatud läkitused õigesti üles. Siis aga lõi ta vastast tema enda relvaga ning telegrafeeris New Yorki: "Noor sõber, proovi vahepeal teise jalaga!" Seepeale andis njuujorklane võidujooksus alla ja Edison oli Bostonis jalamaid tunnustatud meistriks saanud.
Ajakirjandustelegrafistina alustanud, ajakirjanikuks kujunenud ja kirjastajana kuulsaks saanud George Kennan meenutab üht töökaaslast Cincinnati telegraafikontorist, kes kodusõja päevil kellegi kindrali lausa meeleheitele oli ajanud. Too ameerika telegrafistide äss tõestas kõrgele sõjaväelasele oma võimeid nii ilmekalt, et kogu lugu tuleb jutustada niisama põhjalikult kui ta toimus.
Kindral ootas Pittsburgh'ist tähtsaid teateid ning oli isiklikult telegraafikontorisse tulnud. Kui Pittsburgh endast lõpuks teatas, kuulis meie telegrafist, et tulemas on viisteist või kakskümmend kiirtelegrammi. Olgu pealegi, vastas mees morsemärkidega, hakake aga pihta. Pittsburgh saatis sõnumeid suure kiirusega. Kindral aga pani tähele, et telegraafist ei võtnudki morsemärke vastu. Selle asemel et kirjutada, tuhnis ta mööda taskuid ringi ega leidnudki pliiatsit. Ta kõndis südamerahuga läbi kogu telegrafistideruumi, kus veel kaksteist kuni viisteist vastuvõtuaparaati hirmsat lärmi tegid, läks peatelegrafisti puldi juurde ja küsis pliiatsit. Too võttis võtme, avas puldi ja andis pliiatsi. Vahepeal oli Pittsburgh'i telegrafist morsemärke raugematu kiirusega edasi andnud. Need segunesid teiste samasse ruumi saabuvate sõnumite tugeva toksimisega. Kindralil tõusid juuksed püsti. Ta oli siiski kuulnud, et telegrafist olevat tubli mees; küllap ta on meelde jätnud, mis vahepeal üle on antud ja hakkab telegramme kähku kirja panema. Meie mees aga otsis alles taskunuga, millega pliiatsit teritada. Kui ta oma taskust nuga ei leidnud, lonkis ta jälle läbi ruumi ja laenas noa teiselt telegrafistilt. Oma laua juurde tagasi läinud, teritas ta pliiatsi korralikult ära, pani endale paki valget paberit sülle, sirutas jalad lauale ja hakkas kirjutama. Vahepeal oli Pittsburgh'ist tulnud juba üle kolme pika kiirteate ja morsemärke tuli sama kiirusega järjest juurde. kindral oli hirmsasti pabinas ja ainult lootus, et too kange sell siiski veel imet teeb, hoidis teda tagasi meest kohapeal maha laskmast. Viie minuti pärast oli telegrafist veel kõigest kahe telegrammi jagu maha jäänud, veerand tunni pärast oli ta järele jõudnud ja kirjutas nüüd juba neid sõnu, mis parajasti aparaadist tulid. Seejuures võttis ta veel aega sellekski, et viis laenatud taskunoa viisakalt tänades oma töökaaslasele tagasi. Kindral oli seda uskumatut trikki jälginud hinge kinni pidades.
Kui saade Pittsburgh'ist lõppes, pistis telegrafist talle igavledes telegrammid pihku: ükski sõna ei puudunud, üheski polnud viga ja kõik oli paberile pandud piltilusa käekirjaga. Tollest telegrafistist sai hiljem muide Adams Express Company peadirektor.

Sääraseid ja nendetaolisi imesid pajatatakse paljudest tolleaegsetest ameerika telegrafistidest, kelle mälu ja vastuvõtuvõime olid muinasjutuliselt arenenud. Paljud suutsid oma teksti vastu võtta, kulata, mis sõnumeid teisele tuleb ja peale selle kolmanda töökaaslasega juttu ajada. Sellelt kutsealalt tuli rohkesti tublisid ja väledaid noori mehi, kes jõudsid kaugele, sest neil oli treenitud aju, nad ei unustanud midagi ja suutsid kolme asja korraga teha. Kes millegagi hakkama ei saanud ega teisest rohkem ei teinud, sellest ei tulnud midagi isegi Ameerikas, kuigi seda tollal veel piiramatute võimaluste maaks peeti.

Kui morsetelegraaf võidukäiku alustas, sadas Samuel Morseile rikkust ja au otsekui külluse sarvest kaela. Menu tõusis talle niivõrd pähe, et ta hakkas oma teadvusest ning kaaskodanike mälestustest oma eellasi ja kaastöötajaid üha enam välja tõrjuma. Ta ei tunnistanud enam Galei ja Henri teeneid selles asjas ning tahtis olla kõike teadev suurvaim, kes on kõik ihuüksi leiutanud. Selline upsakus, mida teadjad inimesed talle juba tema eluajal pahaks panid, põhjustas siiski imeloo, et tema olevatki elektromagnetilise telegraafi leiutaja.
Seejuures ei pärine tõenäoliselt isegi praegune üldkasutatav morsemärgistik Morse'ilt. 1848. aastal rajati Hamburgi ja Guxhaveni vahel morsetelegraaf, mille rajamist juhtis inspektor Gerke. Too Hamburghi telegraafiinspektor olevatki morsetähestikule lõpliku kuju andnud. Olenevalt tähtede esinemissagedusest tähistas ta E kui lihtsaima ja sagedama tähe punktiga, I kahe punktiga, T kriipsuga, M-i kahe kriipsuga ja nii edasi.
Et juhtmeid paremini ära kasutada ja telegramme kiiremini edastada kui parimadki telegrafistid morsevõtmega edastada või klopsida või sumisti helide järgi kuulata suutsid, selleks arendas Wheatstone 1858. aastal kiirtelegraafi, mida Werner Siemens hiljem tunduvalt parendas. Morsevõtit ei käsitsenud enam telegrafist. Pikki või lühikesi vooluimpulsse lülitas vastavalt mulgustatud paberriba, mis jooksis läbi morse aparaadi. Need kiir- ja masintelegraafid edastasid minutis kuni kuussada tähte. Muidugi suutsid mootori ja ülitundliku kirjutusmehhanismiga vastuvõtjad sama kiirusega vastu võtta. Kui need edusammud iga maa sides mõjule pääsesid, kui valitsused, ajalehed, kaupmehed ja eelkõige börsid kõige kohta kiiresti teateid said ning oma huvidele vastavalt kiiresti toimisid, jäid teistest maailmajagudest tulnud sõnumid tegelikest sündmustest ikka veel mitu nädalat maha. Ameerikast tulnud uudised olid Euroopasse jõudes vähemalt kaks nädalat vanad.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk.135.