PISIÄIKE

tekkis, kui Gottfried Leibnitz tegi katse, milleks teda oli õhutanud Otto von Guerike. Magdeburgi linnapea ja loodusuurija oli märganud, et väävel on eriti hea "elektrica", see tähendab aine, mis käitub nagu merevaik. Ta täitis klaaskera pulbrilise väävliga ja kuumutas, kuni see oli sulanud. Kui väävel oli jahtunud, lõi ta klaaskesta katki, puuris väävlikerasse ava ja pani sellest läbi telje. Aparaati täiustasid väike laagritega pukk ja vänt. Nii sai ta väga kiiresti pöörlevast kerast palju rohkem hõõrdeelektrit, kui keegi varem merevaigutükist või sellesarnasest oli saanud. Tulemused vastasid tema ootustele. Kui ta ühe käega vänta pööras ja teise, kinnastatud käe kerale pani, siis kinnas elektriseerus. Ka Guerike avastas, et peale külgetõmbavate on veel eemaletõukavaid jõude.

Neist ja teistest tähelepanekutest kirjutas Guerike Leibnitzile ning saatis ühtlasi väävlikera, et ta ise samalaadseid katseid saaks teha. Kui Leibnitz kord õhtul väävlikera pöörlema pani, nägi ta sädemeid oma käe ja kera vahel edasi-tagasi hüplemas ning kuulis praginat. Kas polnud need väikesed välgud ja kas polnud pragin üsna õrn müristamine ning kas polnud see kõik kokku inimkäe tekitatud pisiäike?

Kogu maailma loodusuurijad tegelesid nüüd elektriseerimismasinatest saadud elektriga. Danzigi linnapea Gralat oli mõelnud välja pöörase nalja, mida ta ikka ja jälle esitas. Ta juhtis voolu väga kiiresti pöörleva väävlikera pinnalt vasakus käes hoitava raudtoru kaudu läbi oma keha paremasse kätte, mis hoidis mõõka. Nali seisis selles, et mõõgaotsast karglevate sädemetega süütas küünla, mis oli viivu eest puhudes kustutatud, nii et süttivad gaasid alles tahti ümbritsesid. Niisuguseid ja nendetaolisi trikke esitati ka kuningate füüsikakabinettides. Kuningatel oli ülilõbus, kui sel viisil väikesi püssirohulaenguid plahvatama pandi või juuresviibijatele lihtsalt elektrilööke anti.

Et see hõõrdeelekter on tõepoolest sama, mis välgu ja müristamise näol ilmnev "taevaelekter", seda tõestas Benjamin Franklin, mees, kes oli seebikeetjast postmeistriks tõusnud ning kes oli Ameerika iseseisvusliikumise eestvõitleja ja innukas looduseuurija.

Enne, kui Benjamin Franklin elektriga tegelema hakkas, oli veel üks leiutis tehtud. Sellest oli ühtviisi kasu rändsilmamoondajatel, kes laatadel oma elektritrikke esitasid, kui ka tõsistel looduseuurijatel. Oli leiutatud, kuidas elektrit pudelisse panna. Sellele mõttele tuli Ewald Jürgen von Kleist, kui ta parajalt tugeva löögi sai. Ta oli nõela elektriseerinud, see tähendab, hõõrdeelektriga laadinud. Nõel oli seest veidi niiskes rohupudelis. Ta võttis pudeli vasakusse kätte, ja kui ta paremaga tahtis nõela välja võtta, pillas hirmuga kõik maha. Kleist mõtles järele, kuidas võis juhtuda, et elektrilaeng oli salvestunud ja silmapilkselt tühjenenud. Ta jõudis selle jälile, et tema vasak käsi moodustas välimise ja pudeli niiske sisesein sisemise juhtiva kihi, nende vahel olev klaas aga oli isolaator. Elekter oli seni nõelas püsinud, kuni Kleist teda puudutas ja sel teel elektri nõelast vabastas. Ta oli leiutanud kondensaatori, voolusalvesti, mida olid võib-olla juba vanad egiptlased ning Mooses oma tunnistuselaeka kujul kasutanud.

Samal ajal tegi elektriga katseid ka Leideni füüsikaprofessor Pieter van Musschenbroek. Ta avastas umbes samal viisil voolusalvestamise põhimõtte ning leiutas niinimetatud leideni purgi. Nende "tihenditega", see on kondensaatoritega, sai tekitada juba üsna korralikke välke, pikki tugevaid sädemeid, eriti siis, kui terve hulk leideni purke üksteisega jadamisi ühendati.

Benjamin Franklin viibis ühel oma sagedastest reisidest, mida ta tihti sooritas ajakirjanikuna, trükikojaomanikuna või postmeistrina. Bostonis külastas ta kellegi dr. Spenceri loengut. Mees oli saabunud äsja Sotimaalt. Ta nägi, kuidas elektrilöögiga tapeti kanu, praeti biifsteeki, kustutati tuld, süüdati piiritust ning kuidas lõpuks terve ahelik inimesi hirmuga õhku hüppas, kui neid läbis elektrivool. Sel loengul kiindus Franklin elektrisse. Ta tellis ühelt oma sõbralt Londonis otsemaid üht-teist katsetamiseks ning sai "meetripikkuse ja rusikajämeduse klaastoru", elektrostaatilise toru siidiga hõõrumiseks. Sellega alustas Benjamin Franklin katseid, mille tagajärjel ta loobus tööst, et end täielikult teaduslikule uurimistööle pühendada. Lõpuks andsidki need tõendi, et hõõrumisega tekitatud sädemed ja välk on üht ja sama liiki elekter. Nagu öeldud - oletanud olid seda teisedki. Franklin aga tahtis "taevaelektrit" pudelitesse meelitada ja seal salvestada.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus"* Tallinn 1975, lk.160.