| Ümberringi olid hallid uksed, aga kõik olid lukus, ja kui Alice oli läinud üht
seinaveert pidi edasi ja tulnud teist veert pidi tagasi ning katsunud iga ust, kõndis ta
nõutult keset ruumi, meel mures, et kuidas ta siit üldse veel välja saab. Äkitselt
märkas ta väikest kolmejalgset lauda, mis oli üleni paksust klaasist. Laual polnud
midagi muud kui tilluke kuldne võti ning Alice´ile turgatas pähe, et see võiks olla
mõne halliukse oma. Kuid oh häda: kas olid lukud liiga suured või oli võti liiga
väike, igatahes ei avanud see neist mitte ühtki. Teisel ringkäigul aga sattus Alice
madalale eesriidele, mida ta enne ei olnud märganud, ja selle taga oli väike uks, tolli*
viisteist kõrge. Alice proovis väikest kuldvõtit lukuauku ning suureks rõõmuks see
sobis! Alice avas ukse ja leidis, et see viis väiksesse koridori, mis polnud rotiaugust palju laiem. Ta põlvitas ja vaatas piki koridori kõige kaunimasse aeda, mida iial nähtud. Oh, kuidas ta oleks tahtnud pääseda siit pimedast hallist välja ja kõndida nonde kirevate lillepeenarde ja jahedate purskkaevude vahel, kuid isegi ta pea ei mahtunud ukseavast sisse. "Ja isegi kui ma oma pea sealt läbi saaksin;" mõtles vaene Alice,"oleks sellest ilma õlgadeta vähe kasu. Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin enda kokku panna nagu pikksilma! Ma usun, et tuleksin sellega toime, kui ma ainult teaksin, kuidas alustada." Sest, vaadake, äsja oli juhtunud nii palju imelikku, et Alice pidas veel ainult väga väheseid asju tõeliselt võimatuks. Paistis, et väikese ukse taga ootamisest pole mingit kasu. Niisiis läks Alice tagasi laua juurde, pooliti lootes, et leiab selle pealt teise võtme või vähemalt raamatu õpetusega, kuidas inimesi nagu pikksilmi kokku panna. Kuid seekord leidis ta laualt väikese pudeli ("mida siin enne kindlasti ei olnud," ütles Alice), ja ümber pudeli kaela oli seotud pabeririba, mille peal olid ilusasti suurte tähtedega trükitud sõnad "JOO MIND". Hea oli ütelda "Joo mind", kuid tark väike Alice ei hakanud seda ülepeakaela tegema. "Ei," mõtles ta,"enne ma vaatan, kas seal seisab, et see on MÜRK või mitte." Sest Alice oli lugenud hulga ilusaid väikesi jutte lastest, kes põlesid ära või said kiskjate roaks või kellega juhtus muid ebameeldivaid asju, kõik sellepärast, et nad kunagi ei pidanud meeles lihtsaid reegleid, mida nende sõbrad olid neile õpetanud, nagu näiteks, et tulipunane roop kõrvetab, kui seda kaua käes hoida, ning et kui noaga väga sügavale sõrme lõigata, siis jookseb sõrm harilikult verd, ja Alice polnud iial unustanud, et kui juua pudelist, mille peal seisab "MÜRK", on peaaegu kindel, et kõht läheb varem või hiljem korrast ära. Aga sellel pudelil ei seisnud lugeda "MÜRK", nii ei Alice söandas sealt maitsta, ja kuna ta leidis, et jook oli väga mõnus (sel oli tõtt-öelda kirsikoogi, koogelmoogeli, ananassi, kalkuniprae, karamelli ja praetud leiva segamaik), rüüpas te pudeli peaaegu põhjani. "Mis imelik tunne!" hüüdis Alice,"ma lähen vist kokku nagu pikksilm." Ja nõnda oligi. Alice oli veel ainult kümme tolli pikk ja ta nägu hakkas särama mõttest, et ta oli kasvult nüüd täitsa paras mahtuma pisikesest uksest sinna imeilusasse aeda. Esmalt aga ootas ta mõne hetke, et näha, kas ta kahaneb edasi. Ta oli sellepärast natuke kõhevil, "sest saan täitsa otsa nagu küünal. Huvitav, missugune ma siis oleksin?" Ning ta püüdis kujutleda, kuidas näeb küünlaleek välja pärast seda, kui küünal on ära puhutud, sest ta ei suutnud meenutada, et ta kunagi oleks niisugust asja näinud. Viivu pärast leidis Alice, et enam midagi ei juhtu, ja otsustas sedamaid aeda minna, kuid oh häda! Kui ta vaeseke ukse juurde läks, meenus talle, et ta oli unustanud väikese kuldse võtmekese kaasa võtmata, ja kui ta laua juurde seda võtma läks, selgus, et ta ei ulatunud selle ligigi. Ta nägi võtit selgesti läbi laua ja püüdis kõigest väest laua jalga pidi üles ronida, aga see oli liiga sile ja kui ta oli enda täitsa väsinuks püüdnud, istus ta vaeseke maha ja hakkas nutma. *Toll – inglise pikkusmõõt; võrdub 2,5 sentimeetriga (L. Carroll., Alice imedemaal, Kirjastus "Eesti raamat", Tallinn, 1971) |