VARJUTEATER 1. EKRAAN Varjuteatri ekraan sarnaneb kinoekraaniga. Ekraanile ilmuvad muinasjututegelased, hargneb huvitav ja põnev sündmustik. Erinevalt kinost asub valgusallikas ekraani taga ja tegelased ilmuvad ekraanile liikuvate mustade või värviliste siluettidena. Kõige lihtsama väikese varjuteatri saab teha saapakarbist või suuremast pappkarbist. Karbi põhja sisse lõikame ristkülikukujulise ava ja katame selle õhukese valge riidega (näiteks vanad voodilina tükid). Sellise ekraani valmistamisega tulevad lapsed ise kergesti toime. Vastupidavama ekraani saame vineerist või paksemast papist. Ekraan koosneb ristkülikukujulisest raamist ja sellele pingutatud õhukesest valgest riidest. Päevavalguses toimuvate etenduste korral sobib ka õrnalt toonitatud (õrnroosa, kollane jne.) riie. Ekraani ava ümbritseva raami laius peaks aga igal juhul olema ülevalt vähemalt 10 cm, alt ning külgedelt vähemalt 15 cm, et siluett enne ekraanile ilmumist ei paistaks raami ääre tagant välja ja siluetti hoidev käsi ei oleks näha. Ekraani tugevdamiseks (eriti kui raam on papist) võib raami tagaküljele kinnitada umbes 1cm paksused ja 2 - 3 cm laiused puuliistud. Nende külge on hõlbus pingutada ekraani riiet. Raami vaatajapoolne külg võib olla värvitud või kaetud riidega, millele on kerge kinnitada etenduse sisuga kooskõlas olevaid aplikatsioone. Nende nägemine enne etenduse algust äratab lastes huvi. Kui etendus toimub päevavalguses, ei tohiks aplikatsioonid olla eredavärvilised. Vaatajate tähelepanu peab etenduse ajal koonduma siluettidele, mitte aplikatsioonidele. Ekraan asetatakse tavaliselt lauale. Et raam püsti seisaks, kinnitatakse selle taha hingede abil liikuvad toed nii, et ekraan oleks tahapoole veidi kaldu. Siis pole karta, et ta juhusliku tõuke puhul ümber kukub. Tugede otstele võib veel panna raskused. Pärast etendust saab toed vastu raami keerata ja ekraan ei võta palju ruumi. Suures ruumis, kus vaatajaid on palju, kasutame suurt ekraani. Kõige lihtsam ekraan on ukse ava ette riputatud lina, mis sobib hästi etenduseks nn. elavate varjudega, kus tegelasteks on nukkude asemel või nendega kõrvuti lapsed ise. Ülalt ja külgedelt portaaliga piiratud nukulava saab hõlpsasti kohandada varjuteatriks. Piisab ekraaniks oleva riide riputamisest lavaportaali ette. Kui teeme suure ekraani riidega kaetud suure raamina, võime selle konksude abil riputada lavaportaali ülemise serva külge või kinnitada sirmipukkide külge. Et saada suurel ekraanil suuri kujutisi, kasutame abiraami. See võib olla ekraani raamist väiksem, ava mõõtudega näiteks 25X40 cm. Abiraami riidega ei kaeta. Siluetid teeme aga väiksemad kui nad ekraanil paistavad. Abiraam koos dekoratsioonidega asetatakse valgusallika ja ekraani vahele. Kaugus tuleb leida katseliselt, et abiraamis olev lavapilt täidaks kogu ekraani. Mida lähemal on abiraam valgusallikale, seda suurem tuleb kujutis ekraanil. Valgusallikaks sobib ainult filmoskoop või diaprorektor. Tavalise lambiga saame ebaselged kujutised.   2.VALGUSTUS   Kõige lihtsam valgusallikas siluettkujutise tekitamiseks ekraanile on aknast tulev päevavalgus. Selleks asetatakse ekraan lauale akna ja vaataja vahele, nii et aknast tulev valgus langeks ekraanile. Pimedal ajal võib edukalt kasutada laualampi. Kõige parema tulemuse annab valgusallikana filmoskoop või diaprorektor. Siis on täiesti välistatud üleliigse valguse hajumine ruumis või kõrvaliste varjude tekkimine, ühtlasi saame kõige teravama varju. Filmoskoop või diaprorektor asetatakse ekraanist nii kaugele, et valgus täidaks ainult ekraani. Huvitava efekti annab värviline valgus. Valgusallika ette pannakse tükk värvilist filterpaberit või tsellofaani. Filmoskoopi kasutades võime sobivat värvi filterpaberi ribad omavahel filmilindiks kokku kleepida, diaprorektori puhul aga asetame paraja suurusega värvifiltrid diapositiivide raamidesse. Nii on ekraani värvust väga lihtne vahetada. Värviliste siluettide kasutamisel arvestame kindlasti värvuste vastastikust muutumist: kollased siluetid muutuvad helesinise valguse puhul roheliseks, punased lillaks jne. Lisavalgusallikat kasutades võime ka mustad siluetid värvilisteks teha. Selleks sobib hästi mingi põhivalgusallikast veidi nõrgem valgusallikas, näiteks tavaline taskulamp. Lisavalgusallikas asetatakse ekraani kõrvale, alla või üles ekraani kohale, et valgus langeks ekraanile siluetist eespool. Kui valgustada ekraani selliselt näiteks punase lisavalgusega, siis ekraani tugevale põhivalgusele see hästi ei mõju, küll muutub aga must siluett punaseks. Lisavalgusallikaga võib ekraani valgustada ka eestpoolt. Põhi- ja lisavalgusallikate valgust kombineerides saame ekraanile huvitavaid valgusefekte.   3.SILUETID   Varjuteatri nukkudeks on tavaliselt külgvaates siluetid, kuid mõne looma, näiteks konna puhul võib huvitav olla ka eestvaade. Siluetid valmistame õhukeses papist või kartongist. Nende kontuure võib kopeerida pildiraamatutest või joonistada ise, vältides peeni detaile. Kartongi värvus pole eriti oluline, küll aga paistavad mustast papist, musta paberiga ülekleebitud või mustaks värvitud siluetid ekraanil tumedamad, kontrastsemad. Siluettidesse võib teha auke ja sisselõikeid näiteks silmade, suu jne. tähistamiseks. Musta silueti sisse lõigatud muster muudab silueti huvitavamaks, annab parema ettekujutuse tegelase välimusest ja nendest kehaosadest, mida külgvaates näha ei ole. Läbipaistvad kohad siluetis võib üle kleepida värvilise tsellofaani või prozektori värvifiltri tükiga. Et rõhutada mõne tegelase iseloomulikku värvust, näiteks leevikese punast kõhualust, võib osa siluetist teha läbipaistvast värvilisest materjalist. Värvilisest tsellofaanist, filterpaberist või värvitud fotoplaadist võib teha ka kogu silueti. Fotoplaadist silueti valmistamiseks kastame ilmutamata fotoplaadi 10 minutiks fotokinnisti lahusesse, peseme ja kuivatame. Seejärel kopeerime silueti kontuuri fotoplaadile, lõikame välja, katame värvilise tusiga. Suuremaid siluettnukke võib teha ka orgaanilisest klaasist, mida on võimalik saagida ja viilida. eri värvusega materjaale kokku kleepides saame mitmevärvilisi siluette ja nii on meil juba varjuteater. Mõnikord on vaja vastavalt stseenile näidata üht ja sama tegelast sooritamas mitmesuguseid tegevusi. Kui nukul pole liikuvaid kehaosi, on otstarbekas teha ühest tegelasest mitu erinevate kehaasenditega siluetti (seisev, jooksev, istuv jne.). Liikumatute liigestega siluettide kõrval võib kasutada ka niisuguseid, millel mõni kehaosa on liikuma pandud. Selleks tuleb pärast silueti joonistamist liikuvatel kehaosadel tähistada ühenduskohad ja joonistada need osad põhifiguurist eraldi. Seejärel lõigatakse nii põhifiguur kui ka liikuvad kehaosad väikeste kääridega välja. Liikuvate osade külge kinnitatakse nende juhtimiseks peenike traat või niit. Põhifiguuri ühendamisel teiste kehaosadega asetame liigesed õigetele kohtadele ning torkame nõelaga läbi liigese ja põhisilueti augu. Läbi augu tõmbame niidi, mille ühe otsa kleebime paberitüki abil liikuva osa külge, teise otsa põhisilueti külge. Otstarbekas on teha kummagi osa vahele sõlm, mis august läbi ei tule. Sõlm hoiab ühtlasi liikuvaid kehaosi teineteisest eemal ega takista liikumist. Kui tegelane peab kätte võtma esemeid, on võimalik nukule teha mitu kätt, mis vastavaid esemeid hoiavad. Nähtaval on muidugi ainult üks käsi, see, mis hoiab vajalikku eset. Teised käed on musta silueti varjus. Varjunuku käed võib teha ka näiteks laiast riideribast või muust õhukesest eleastsest materjalist. Käelabade külge kinnitatud varraste abil saab selliseid käsi üsna plastiliselt liigutada. Et siluetti saaks käes hoida, kinnitatakse selle jala külge liimi või naeltega puust käepide (näiteks jäätisepulk). Käepideme võib välja lõigata ka koos siluetiga selle jala pikendusena. Käepide võiks olla niisama pikk või veidi lühem kui ekraani alläär. Siis on kergem siluetti õiges kõrguses hoida ja pole karta, et nukku hoidva käe vari ekraanile satub. Varjuteatris võib kasutada ka lauateatri siluettnukke ning tavalisi ja käpiknukke, millel on olemas huvitav selgelt välja joonistatud profiil. Varjuteatri nukke võib teha ka käpiknukkudena. Selleks valmistame nuku pea silueti profiilis. Taha kleebime nimetissõrme jaoks paberist toru. Osatäitja käsi jääb nuku kehaks, keskmine sõrm ja pöial nuku on nuku käteks või käppadeks. Ka käpad võib teha siluettidena ja kinnitada sõrme otsa. Väga huvitavaid etendusi võib teha nn. elavaid varje kasutades. Selleks on vaja tingimata suurt ekraani. Kostüümid ja grimm pole vajalikud (materjal ja värvus pole ju läbi ekraani nähtavad), küll aga mõningad iseloomulikud detailid, mis tulevad varjusiluetis hästi esile ja aitavad tegelasi eristada. Kasutada võib parukaid, kulme, vurrusid, sabasid jne. Loomade mängimisel kasutame peaskantavaid siluettmaske profiilis. Siluettmaski teeme kartongist ja osatäitja peast veidi suurema. Maski külge kinnitame paela, mille abil mask peas püsib. Varjuteatrit võime teha ka täiesti ilma nukkudeta, moodustades mitmesuguseid siluette käte abil. Huvitavalt mõjub ka nukusilueti ja elava silueti üheaegne kasutamine.   4. DEKORATSIOONID   Ka varjuteatris on tegevuskoha tähistamiseks vaja dekoratsioone. Need võib välja lõigata siluettidega samast materjalist: kartongist, papist, värvilisest tsellofaanist või filterpaberist. Värviliste dekoratsioonide puhul arvestame jällegi valgusallika värvust. Kombineerides võime saada huvitavaid efekte. Kui kasutame näiteks sinist valgust ja teeme kollase metsa, siis näeme ekraanil rohelist metsa ja sinist taevast. Kui aga võtame valgusallika eest sinise värvifiltri ära, näeme ekraanil kuldset sügismetsa. Dekoratsioonid asetame tavaliselt vastu ekraani. Selleks jätame dekoratsioonide alla pikendused nagu siluettnukudelegi. Ekraani raami allääre külge kinnitame vineeririba. Raami ja vineeririba vahele paneme dekoratsiooni või selle tugijalaga ühepaksused liistud. Sel viisil tekib raami alläärde terve hulk "taskuid", kuhu võib tekoratsiooni otsapidi sisse torgata. Et dekoratsioon tihedamalt vastu ekraani liibuks, paneme ekraani allääre külge kummipaela. Ekraani kohale raami ühest servast teise võime kinnitada traadi, mille külge saab kinnitada puuoksi ja muid rippuvaid dekoratsioone. Dekoratsioonid võivad seista ka alustel. Sellisel juhul teeme nad väiksemad, sest mida kaugemal ekraanist (lähemal valgusallikale) nad asuvad, seda suuremad nad näivad. Valgusallikana tuleb siis kindlasti kasutada diaprojektorit või filmoskoopi, muidu ei teki teravat varju. Kõik dekoratsioonid võime kinnitada ka abiraami külge.Alläärde teeme samasugused taskud, ülaserva paneme traadi. Iga pildi dekoratsiooni võime ka tervikuna valmis teha ja abiraami külge kinnitada Kui valgusallikaks on diaprojektor, saab tegevuskoha tähistamiseks edukalt kasutada diapositiive või sobivaid kaadreid diafilmidest. Vajalikud värvilised või mustvalged maastikud projitseeritakse projektsiooniaparaadiga otse ekraanile. Kui sobivaid diapositiive ei leidu, saame neid ka ise teha. Kinnistatud, pestud ja kuivatatud filmist või fotoplaadist lõikame nii suured tükid, mis sobivad diaproektorisse. Soovitatav on vajalik lavapilt paberile joonistada ja seejärel teravaotsalise sulega musta või värvilise tusiga hoolikalt fotoplaadile kopeerida. Kõik jooned olgu ühejämedused, sest väikseimgi ebatäpsus ilmub ekraanile suurendatult. Hõlpsama käsitsemise huvides asetame diapositiivid raamidesse. Et juhuslik kriimustus joonist ei rikuks, kasutame kahekordset fotoplaati. Sel juhul jääb joonis kahe fotoplaadi vahele. Kaitsekihiks võib kasutada ka diapositiiviga ühte raami asetatavat värvifiltrit. Nii saame lavapilti vahetades samaaegselt muuta ka ekraani värvust (tausta). Filmoskoopi kasutades võime joonistada kõik lavapildid õiges järjekorras kaadritena rullfilmile. Lisavalgusallika abil võib ekraanile projitseerida kuu, tähed, välgunooled jne. Selleks asetame lisavalgusallika ette tüki musta paberit, millesse on näiteks lõigatud kuusirp. Kui sellel valgus suunata sinise põhivalgusega värvitud ekraanile, saame valge kuu kujutise sinisel foonil. Seda aeglaselt liigutades näeme ekraanil taevas liikuvat kuud. Võimalusi on palju, on vaja vaid leidlikkustja fantaasiat.   5. VARJUETENDUSTE KORRALDAMINE   Varjuteatri etendusteks tuleb juba aegsasti enne algust kohale seada ekraan, valgusallikas (või -allikad) ja abiraam (kui see on olemas ja vajalik). Tuleb määrata kindlaks valgusallika kaugus ekraanist ja abiraami asukoht nende vahel. Siluetid, dekoratsioonid, valgusfiltrid, diapositiivid jne. peavad olema käepärast. Etendust näitav kasvataja või õpetaja istub ekraani taha nii, et tema enda vari ekraanile ei satuks. Lihtsama ja väheste tegelastega näidendi puhul piisab ühest inimesest, kes siluette liigutab. Paljude tegelaste puhul on vaja kahte inimest. Keerulisemate lavastuste puhul võib tarvis minna ka kolmandat inimest, kes tegeleks valgustusega ja dekoratsioonide vahetamisega abiraamil. Juba esimestes proovides on vaja taotleda mõtestatud ja täpset nukuliikumist. Tuleb harjutada efekte ja kiiret dekoratsiooni (lavapildi) vaheust, et ei tekiks asjatuid pause. Tekst tuleb esitada ilmekalt, karakteerselt. Proovide vältel on vaja jõuda teksti, nukuliikumise ja muusika maksimaalse kooskõlani. Elavate varjude ja näpunukkude puhul tuleb hästi läbi mõelda tegelaste poosid ja zestid, et ekraanil olev vari ei muutuks lihtsalt vormituks vehklevaks massiks. Alati peab säilima selge siluett, millest võib tegelase ära tunda. Siluettnukke juhitakse käepidemetest.Tavaliselt hoitakse siluetti ekraanipoolse käega, enamasti nii, kuidas mugavam. Aknast tuleva valguse korral surutakse siluetid tingimata vastu ekraani, muidu muutuvad varjud ähmaseks või isegi kaovad. Kunstliku valgustuse puhul pole see oluline. Siluettnukke tuleb hoida ekraanist ühekaugusel ja liigutada tingimata ekraaniga paralleelselt. Muidu nad kas suurenevad (ekraanist eemaldudes) või vähenevad (ekraanile lähenedes). Enamasti on see häiriv, kuid vahel muinasjutuliste efektide saavutamiseks ka vajalik (tegelase kasvamine hiiglaseks, kahanemine kääbuseks jne.). Samuti võimaldab see mitmesuguseid liikumisefekte, nagu näiteks tegelase liikumine ekraani sügavusse või vastupidi. Kui näiteks ekraanil mingi liikumatu dekoratsiooni detaili kõrval seisvat väikest siluetti viia otse tahapoole valgusallika suunas, siis ekraanil nta kasvab ja jääb mulje, nagu liiguks ta vaataja poole. Vastassuunas liikumisel on mõju vastupidine. Nukusiluetti võime ka paigal hoida või sellega paigalkõndi imiteerida, dekoratsiooni aga ekraani poole nihutada või sellest eemaldada. Esimesel juhul näeme ekraanil, et varjunuku liikudes meie poole maastik tema selja taga eemaldub, teisel juhul tuleb seljaga vaataja poole olevale siluetile maastik vastu. Dekoratsioonidega abiraami valgusallikale lähendades saab ekraanil suurendada ehk, nagu kinos öeldakse, suurde plaani võtta dekoratsioonist ühte osa või detaili. Varjuetenduses tuleks võimalust mööda vältida siluettide vastassuunalist üksteisest möödumist. Kui see on aga vältimatu, siis tuleb toimida väga kiiresti, et ekraanile ei jää kahest siluetist vormitut varju. Kui etenduse ajal on vaja siluetti ümber pöörata, tuleb sedagi kiiresti teha. Kui üks osatäitja peab mitu siluetti järjest välja tooma, siis, jõudnud ühe siluetiga ekraani keskele, annab ta selle üle teisele osatäitjale. Seda üleandmist tuleb hoolikalt harjutada. Kui stseenis on rohkem kui kaks tegelast, peaks saama osa siluette mõneks ajaks käest ära panna, näiteks raami allosas olevatesse taskutesse. Ekraanist eemal asuvad siluetid paneme vastavatele alustele. Sobiva kõrgusega aluse võib teha traadist. Võib kasutada isegi pesupulka. Ka liikuvate liigestega nukud ei saa teha igasuguseid zeste. Nad saavad liikumist väga piiratult edasi anda. Seda enam ei tohi nukuga tarbetult vehkida. Zestikuleerida võib ainult see nukk, kes parajasti räägib. See reegel kehtib ka nukuteatri kohta. Sooritada tohib ainult hädavajalikke liigutusi. Lendavaid siluette saab liigutada traadist või puust varda abil. Varras peab olema vaataja eest varjatud ekraani ülaäärega, kuid nii, et varda vari ekraanile ei langeks. Võib ära kasutada ka traati, mis on pandud ekraani ülaserva taha dekoratsioonide ülesriputamiseks. Selleks tuleb teha puust varras, mille ühte otsa kinnitatakse kaks konksu. Ühega neist toetub varras ekraani kohal olevale traadile ja liigub seda mööda. Nii saab hoida varrast ühesugusel kõrgusel. Teise konksu otsas liigub niidi või traadi abil lendav siluett nii, et niidi teine ots on nuku liigutaja käes. Selliselt saame varjumarionetid. Kui niidist tõmmata, tõuseb siluett kõrgemale, kui aga niiti järele anda, laskub siluett allapoole. Samal ajal võime varrast piki ekraani ka edasi nihutada, kusjuures näeme, et nukk liigub ekraanil diagonaalis ühest alumisest nurgast vastaspoolsesse ülanurka ja vastupidi. Kirjeldatud võte on vajalik ka siis, kui mõni tegelane peab sooritama hüppe või hüplevalt liikuma (nagu jänes). Eri stseenide vahel lastakse dekoratsioonide vahetuseks ette eesriie. Selle võib teha kartongist ja asetada abiraami ava ette. Abiraami puudumisel võime mingi katte ka vahetult valgusallika ette panna ja selle aja jooksul kiiresti dekoratsiooni vahetada. Nagu teatris ikka, kõlab ka varjuetendusel muusika, kas magnetofonilindilt või siis vahetus ettekandes. Etendust aitavad ilmestada mitmesugused heliefektid: linnulaul, tuulemühin, lennukimürin, äike, meremüha jne.   Ludmilla Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn "Koolibri" 1992, lk.72.