KRIIMSILMA ÄPARDUSED Nukunäidend kahes pildis eesti muinasjuttude ainetel Tegelased: 1)jutustaja 2)hunt kriimsilm 3)reinuvader rebane 4)põder Sirgejalg 5)karu 6)jänes 7)orava-emand 8)kaks oravapoega 9)kaks koera Esimene pilt Nukulava ette tuleb jutustaja, raamat käes. JUTUSTAJA: Tere, lapsed! Täna on mul teie jaoks kaasas eesti muinasjutud. Siin jutustatakse targast karust, kavalast rebasest ja kurjast hundist, eidest ja taadist ja põder Sirgejalast. (Avab raamatu.) Lehekülg 15. Siin ongi lugu sellest, kuidas kaval rebane rumalale hundile kalapüüdmist õpetas. Kuulake! Nukulava eesriie tõuseb. Talvemaastik. Paremal järv. Kaugemalt paistavad majad. JUTUSTAJA (loeb): Taat tuli metsast, kalakoorem reel. Näeb, tee ääres lebab rebane. On kõik neli jalga välja sirutanud. Surnud, mis surnud. Ja mõtleb taat rõõmuga, et viib kalavarga koju. Nülib naha maha, saab sellest sooja mütsi. Võttiski taat rebase, tõstis kalakoorma otsa, andis ruunale piitsa ja sõitis edasi. Üle lava sõidab taat kalakoormaga. Kalakoorma otsas lamab rebane. Aga rebane polnud surnud ühtigi. Rebane oli kavalust täis ja tegi niisuguse näo, nagu oleks ta surnud. Avas nüüd silmad, näris kalakotid katki, pildus kalad maha, ronis viimaks ka ise reelt, tuli mööda teed tagasi, korjas kalad kotti ja hakkas sööma. Jutustaja lahkub. REBANE (tuleb, lohistades enda järel kalakotti): Oi-oi põlve, põlvekesta, oi-oi põlve otsakesta. Küll on, küll on söödavada, Moka poolist maitsevada. Siiad suured, seljad mustad, Lõhed laiad, lauki otsad. Oi-oi põlve, põlvekesta, Oi-oi põlve otsakesta. (Avab koti, tõstab kalu ja imetleb neid) Äkki kostab eemalt hundi ulumist. Jälle see hunt parajal ajal jaol. Tule nüüd, hea nõu, appi, et hundile ei tarvitseks anda.(Hakkab kotti põõsa poole sikutama.) HUNT (tuleb): Tere, Reinuvaderike! REBANE: Tere, tere, Kriimsilm! Kuhu sa nii kiiresti tõttad? Kasukas päris aurab seljas. HUNT: Tulin kala lõhna peale. Ise arutan, kellele need kalakesed küll peaksid kuuluma. Hakkame aga siis sööma. REBANE: Kallis Kriimsilma-isand, neid pisikesi kalapojukesi ei söö ükski hunt. Sinule püüame uued. HUNT: Kust sa neid püüad? REBANE: Ei kuskilt mujalt kui ikka järvest. HUNT: Ei tea millega? REBANE: Ei millegi muuga kui ikka sabaga. HUNT: Sabaga? REBANE: Sabaga neh. HUNT: Kuidas siis? REBANE: Kuidas? Tule ma õpetan, järv siinsamas. HUNT: Kohe järvest? REBANE: Järvest jah. Ja ilm (vaatab taevast) on täna kalapüügiks nagu loodud. Selge ja karge. Pakast oma 20°. Sellise ilmaga võtab hästi. HUNT (hädaldades): Proovime, proovime! Kõht on kole tühi! REBANE: Oota'nd, oota! Kõigepealt tuleb jäässe auk raiuda. Muretse kirves! HUNT: Kirves? REBANE: Kirves jah! Aga ruttu. Kuulen juba jää all kalade müdinat. Too kirves! HUNT: (läheb). REBANE(naerab):Noh, Kriimsilm, nüüd me sulle veel tasume. Hi-hi-hi! HUNT (tuleb kirvega): Siin on kirves! REBANE: Raiu nüüd kiiresti auk jäässe, kalad juba ootavad. HUNT (lööb kirvega augu jäässe): Valmis! REBANE: Valmis? Kui valmis, siis pista saba kähku auku! HUNT: Saba? REBANE: Saba neh. No pista! HUNT: Pistan. (Kükitab.) Oi-oi! (Kargab püsti, jookseb eemale. Lõdisedes.) Küll on aga külm! REBANE (jookseb talle järele): Narr! Pea'nd kinni! Kui kalu tahad saada, ei tohi külma karta. HUNT: Ei tohi külma karta. REBANE: Saba auku! HUNT (pistab saba auku): Oi, kui külm! Lõdisema võtab, kogu keha on nagu nõelu täis. REBANE: Kallis sugulane, ei nüüd aita muud kui kannata. Loen sulle sõnad peale kah. HUNT: Sõnad? Mis sõnad? REBANE: Sõnad neh! Ära liiguta! Nüüd: Pikka taevas, pikka taevas, anna kallile kaimule head kalasaaki! Tsiuh-viuh! Raks-praks! (Rebane käib hundi ümber ja pomiseb.) HUNT: Kas tõmban nüüd? REBANE: Proovime jah, kas saak juba otsas. HUNT (tõmbab): Oo -hopp! Ei jaksa! REBANE: Ms sa räägid, sugulane. Ei jaksa, pinguta kõvemini! HUNT (sikutab): Ei tule. Tee mis tahad, aga mitte ei tule! REBANE: Oi, küll sa saad nüüd palju kalu! Tõmba veel! HUNT (rõõmsalt): Arvad? Katsun uuesti. REBANE: Ikka tasa ja targu - madalalt ja märga. Ega sul maksa hännakesele häda teha. Ma noorem, lippan kohe külasse ja kutsun abi. HUNT (ehmunult): Kutsud abi! Miks? REBANE: Ikka abi, armas sugulane, sest saak on suur! (Jookseb ära.) HUNT: Reinuvader, kallis sõber, oota! Ära mine külasse! Sugulane, kallis! (Tõmbab.) Ho-hopp! Ei tule. Kinni külmunud! Koerte haukumine. HUNT (vaatab hirmunult): Mis see siis on? Reinuvader jookseb siiapoole ja koertekari järel. REBANE (eemalt): Kallis sugulane, lippame nüüd! HUNT: Mis on? REBANE (tuleb): Kui elu kallis, siis lippame! Jookseb ära. HUNT(rabeleb): Sugulane, reinuvader, oota! (Tõmbab.) Saba, oi-oi! Valus! Hopp! Koerte haukumine läheneb. Hopp! (Tõmbab.) Koerad jooksevad lavale, kargavad hundi kallale. Hunt tõmbab saba lahti, jookseb koos koertega lavalt ära. REBANE (tuleb lavale): Hi-hi-hi! Sedapuhku olen jälle osatahtjast lahti. (Võtab kalakoti õlale ja läheb lauldes ära.) Oi-oi põlve, põlvekesta, Oi-oi põlve otsakesta ... Eesriie JUTUSTAJA (tuleb lava ette, loeb): Ja koerad kargasid tigedalt hundi kallale, rapsasid teda siit ja sealt, käristasid katki kalli kasukagi. Sabast jäi järele ainult pool, teine pool jäi järve põhja kaladele toiduks. See lugu juhtus talvel. Talvele järgnes kevad. Lumi sulas metsas. Kõik hakkas haljendama. Linnud saabusid soojalt maalt tagasi. Karu tõusis talveunest ja läks metsa toitu otsima. Põder Sirgejalg rõõmustas, sest nüüd polnud tal vaja lume alt toidupoolist kraapida. Oravad hüppasid ja trallitasid puu otsas. Ilm oli päikesepaisteline ja kevad täies ilus. Jutustaja teksti ajal on nukulaval üles seatud suvemaastik. Teine pilt Suvine mets. Oravapojad mängivad puu otsas. Hüppavad, laulavad, trallitavad. HUNT (Hiilib lavale): Kõht on tühi! Oi-oi, kui tühi! Kuid hamba alla ei ole midagi panna. Söö või jänesekapsaid! Ei jänesekapsad ole hundi söök. Puu otsas oravate häälitsused. Ohoo! Seal üleval on oravate pesa! (Peidab ennast puu taha.) ORAVAD (tulevad lauldes pesast välja). HUNT (vaatab üles): Liiga kõrgel, ei saa kätte. Tuleb kavalus appi võtta. (Tuleb puu tagant välja.) Tere kah, oravapojukesed! ORAVAD: Tere, onukene! Mida sa seal puu otsas ootad? HUNT: Tahtsin teie emaga kokku saada, pidime koos metsa toidupoolist otsima minema. 1. ORAV: Ema ei ole kodus. 2. ORAV: Ta läks meile käbisid korjama. HUNT: Ei ole kodus! Oi, kui kahju! 1. ORAV: Kahju küll. HUNT: Mis te seal ülal peadpööritavas kõrguses ka teete? 2. ORAV: Laulsime, õppisime ja nüüd ootame ema. HUNT: Ema võite ka siin puu all oodata. Tulge alla ! Näete, kui palju käbisid siin on. Sööte kõhud täis! 1. ORAV: Aitäh, hea onu, kuid ema ei lubanud meil pesast välja minna. 2. ORAV: Ema ei lubanud. HUNT: Ah või ei lubanud alla tulla. Ma tulen siis üles ja toon teile käbisid. 1. ORAV: Ära tule, ära tule! Ema keelas meil sinuga mängida. Sa oled kuri ja paha. 2. ORAV: Alles hiljuti murdsid sa siinsamas jänese. Me nägime seda pealt. HUNT: Nägite! Tulen üles! (Teeb hüppe puu najale. Kukub robinal alla.) Küll ma teid kätte saan! Kui te ise alla ei tule, küllap ma nõu leian. (Hüppab, kukub.) ORAVAD: Hundionu, miks te üles ei tule! Ha-ha-haa! HUNT (on vihane, käib ümber puu): Ärge naerge midagi! ORAVAEMA (tuleb pessa). ORAVAPOJAD (jooksevad talle vastu): Ema! Ema! ORAVAEMA: Mis on, lapsukesed? 1. ORAV: Hundionu tahtis üles meie pessa ronida. 2. ORAV: Aga küüned ei pidanud kinni, kukkus alla. ORAVAEMA (hundile): Hei, sina seal! Kas sul häbi ei ole! HUNT: Mis häbi! Silmapilk viska üks põngerjatest siia! See parempoolne, see on rasvasem! ORAVAEMA: Küll sulle visatakse! (Loobib hunti käbidega, hunt põgeneb) ORAVAD (laulavad): Orav üles-alla hüppab kuusepuul, Käppadega kinni hoiab ennast puul. Hopp, hopp, üks ja kaks, üles hüppab ta, Hopp, hopp, üks ja kaks, üles hüppab ta. (Krassevi laul "Orav") HUNT (tuleb, vahib üles orava pesa poole): Oi-oi kuidas kõhukene pilli lööb! Üks oravapoiss kuluks parajasti ära! (Käib puu ümber) Ei nüüd aita muud kui hambad ja küüned tööle. (Hakkab puud kraapima) ORAVAD (pesast tulles): Mis on? Miks meie pesake kõigub? ORAVAEMA: Hunt, Kriimsilm, jäta kohe järele! HUNT: Jätan, kui annad mulle oma põngerja. ORAVAEMA: Küll ma sulle annan! (loobib hunti käbidega). HUNT: Kui ei anna, söön teid kõiki, nii sinu kui ka su kaks jõnglast. (Hunt hakkab uuest puud kraapima. Kraabib nii, et muld tuiskab. Puu kõigub. Oravad hüppavad teisele puule. Puu langeb, hunt jääb kaelapidi puu alla) HUNT: Uu-uu! Appi! Appi! Mis see on? Appi! ORAVAD (tulevad alla). ORAVAEMA: Noh, va Kriimsilm, ma ütlesin sulle, et jäta järele! HUNT (rabeleb): Kui ma siit pääsen . . . oo-oh! ORAVAEMA: Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. HUNT: Oravakesed, mu kallid üleaedsed, olge head, päästke mind! ORAVAEMA: Aidata sind! Milleks? Et sa mu pojad ära sööksid, et sa meie pesa ära lõhuksid! HUNT: Ei iialgi enam lõhu ma su pesa ega söö su poegi! Aita! ORAV: Sinu lubadusi me ei usu! Hei, pojakesed, lähme teeme endile uue pesa mõne teise puu otsa. (Ära.) HUNT(rabeleb, püüab puud kergitada): Kui raske! Suur puu lasub mu turjal! Ei jõua liigutadagi. Oli mul vaja sellisesse kimbatusse sattuda! Ja kõik nende lahjade ja kondiste oravapoegade pärast! Olen mina ikka rumal, oi- oi kui rumal! (Rabeleb:) Appi! appi! Jänes (tuleb hüpeldes). HUNT: Jänes, Tuttsaba! Ole hea mees, aita mul siit, hirmsast hädast pääseda! Aita, ole hea! JÄNES: Miks ma peaksin sind aitama, sa murrad mu kohe ära, kui vabaks saad. HUNT: Ei, ei murra. Aita! JÄNES: Alles üleeile murdsid sa mu vennakese siinsamas selle puu juures. HUNT: Kui sa ei aita, murran ma su enda ja praegu kohe! JÄNES (kohkub): Ära murra, Kriimsilm! Kohe aitan, kohe!(Jänes hüppas ümber puu, proovib siit, proovib sealt.) ei jaksa! HUNT: Sa saamatu! Mine siis metsa ja muretse kohe abi, muidu ma lõpen siia puu alla ära. JÄNES: Ko- kohe! (Läheb.) HUNT: Neetud puu! (Teeb veel kord katset puu d turjalt tõsta, kuid asjatult) Aa, sealt tuleb põder Sirgejalg! PÕDER (tuleb). HUNT: Põder Sirgejalg! Kallis vend, ole hea ja päästa oma üleaedne õnnetusest. PÕDER: Kuidas sinuga sihuke paha lugu juhtus? HUNT: Oh, ära parem räägi, kallis vend ja sõber! Sa näed, et hing on mul niidiga kaelas. Ole hea mees, löö sarved alla ja aita! PÕDER: Aitaksin küll, miks ma ei aitaks, aga kas ma jaksan? HUNT: Katsu vähemalt, katsu vähemalt! PÕDER: Katsuda ju muidugi võiks. (Seab sarved puu alla, pingutab koos hundiga, kuid puu langeb tagasi) HUNT: Kallis vend, pinguta veel, juba nihkus. Pinguta veel! Põder (pingutab uuesti): Hoo-hopp! Puu tõuseb, hunt pääseb. HUNT (poeb rõõmsalt välja): Sooh, olengi vaba! PÕDER: Ma ei uskunudki! Olen tõesti tugev! (Võtab uhke hoiaku.) HUNT: Jah, oled tõepoolest tugev! (Läheneb verejanuliselt põdrale.) Kuid nüüd ära liigu enam sammugi! PÕDER: Tohoo, kallis sõber, miks ma ei peaks siis enam sammugi liikuma!? HUNT: Sellepärast, et ma söön su nüüd ära. PÕDER: Miks? HUNT: Kas sa siis ei tea, et oled mu jahisaak? PÕDER: Kannata nüüd, kannata! Eks olnud ju mina see, kes su surmasuust päästis? HUNT: Ei puutu asjasse. PÕDER: Ei säärane aplus kõlba kuskile. Häbenema peaksid! HUNT: Pole siin mingisugust häbenemist, muudkui nahk maha! PÕDER: Jäta nüüd! Ma päästsin su ju surmasuust. HUNT: Oled mu jahisaak ja pead mu sõna kuulama! PÕDER: Ole nüüd ikka! Näe, sealt tuleb metsakuningas karu ise. Las tema otsustab. Jänes (tuleb): Kriimsilm, ma tõin sulle abi. HUNT (jänesele): Hilja, va tohmakas! (Karule): Tere, kallis Karu-Ott. Tere tulemast! KARU (seisab ähvardavalt hundi vastas.) Hunt on ärevil. PÕDER: Kohtusaks, hea, et sa tulid. Meil oli hundiga tähtis tüliküsimus lahendada. KARU: Kohtuuksed on laiad sisse minna, aga kitsad välja tulla. Eks vaatame, mis me teha saame. Mis siin juhtus? (Istub kännule.) Põder, jutusta! Ja sina, Kriimsilm, ole paigal! HUNT (istub vastumeelselt). PÕDER: Mina kuulsin metsast appihüüdu ja ruttasin selle peale siia. Hädas oli hunt Kriimsilm, kes oli jäänud kaelapidi langeva puu alla. KARU: Mõistan, edasi. HUNT: Siis palusin mina põtra, et ta puu mu turjalt ära tõstaks. KARU: Mõistan. Kas põder tõstis puu ära? HUNT: Tõstis. KARU: Nüüd ma enam ei mõista. PÕDER: Vaata, kohtunik, pärast seda heategu tahab hunt mind endale jahisaagiks. KARU: Jahisaagiks? Tohoh! HUNT (kimbatuses): Sõber Ott, ega see nii ka just ei olnud, pealegi söön ma ainult taimetoitu. KARU: Asja tuleb sündmuskohal uurida. Kus see puu on ? PÕDER: Puu on seal. KARU: Ahah! (Läheb puuni, käib mõtlikult ümber puu.) Mjah! PÕDER: Noh, mida sa otsustasid? KARU: Sa, põder, pane korraks sarved siia puu alla! Näita, kas sa jaksad nii rasket puud üles tõsta! PÕDER: Jaksan. Miks ei jaksa. (Paneb sarved puu alla, tõstab puu üles.) KARU: Ja sina, hunt Kriimsilm, poe nüüd sinna puu alla, et ma näeksin, kas sa üldse mahudki sinna. HUNT: Mahun küll. Miks ma's ei mahu. (Poeb jälle kaela pidi puu alla.) KARU: Tõepoolest mahud. Sa, põder, lase nüüd puu tagasi oma kohale. Aga ettevaatlikult, et sõber häda ei saaks. PÕDER (võtab sarved puu alt ära,puu langeb hundile kaela). KARU: Kas nüüd on olukord nii, nagu enne oli? HUNT (läbi valu): Täpselt nii! KARU: Põder, sa mõtle nüüd hästi järele ja ütle mulle, kas sa tahad hunti ka sel juhul aidata, kui ta sind endale jahisaagiks valib. PÕDER: Ei, sel juhul mitte! KARU: Mida siis teha? Lapsed, mida teie arvate? Kas jätta hunt puu alla või lasta hunt vabadusse? LAPSED: Jätta hunt puu alla. KARU: Jätta hunt puu alla. Nii arvavad lapsed. Kuulutan otsuse: endine olukord jääb maksma. Hunt jääb puu alla. Lähme, põder ja jänes! Head aega, lapsed! E e s r i i e MEIE NUKUTEATER* Eesti Riiklik Kirjastus* Tallinn 1958, lk. 5.