KOLL KALLI

Koostas: õpetaja Eve Keerus Loobu Algkoolist

 

Esimene pilt.

Kollide kodu. Suures voodis magavad Kalli ema ja isa, väiksemas vähkreb Kalli. On algamas päev, tõuseb päike.

Kalli: Ema! Ema! Mul pole und, uni ei tule.

Ema: Maga, Kalli, maga!

Kalli: Ma ei taha, ma öösel juba magasin.

Ema: Ära enam jutusta! Soovi "head päeva" ja proovi magama jääda.

Kalli: Head päeva! Ma proovin siis magama jääda.

Ema: Head päeva!

Vanemate voodist kostab norskamist. Kalli keerab end ühele küljele, siis teisele.

Kalli: Muudkui maga ja maga. Iga päev muudkui maga ja maga. Ja südaöösel pannakse ka paariks tunniks voodisse. Ega ma titt ei ole, et pean südaöösel uinakut tegema. Maga kogu elu maha. Ei taha! (Tõuseb istukile) Ema, ma tahan süüa! Kõht on tühi!

Ema: Maga!

Kalli: Kõht on tühi!

Ema: Nii hilja hommikul ei sööda! Õhtul üles ärkad, siis annan.

Kalli: Ma tahan praegu. Kõht on kohe kole tühi. (Läheb vanemate voodi juurde) Ema, anna siis süüa!

Ema: Kõtt, Kalli! Kollid peavad päeval magama ja öösel sööma. Kobi tuttu!

Kalli läheneb voodile teiselt poolt.

Kalli: Isa, anna siis sina mulle süüa.

Ema: Ära sega isa, ta kogu öö kollitas.

Kalli: Ma tahan süüa. Palun!

(Kui ussist nõelatud, kargab isa istuli.)

Isa: Kes ütles "palun"? Mis "palun"!? Ma sul palun... Koll ja ütleb "palun"... Häbi, Kalli! Häbi! Mine pese kohe hambad puhtaks! Ja kes sulle selle inetuse küll õpetas...

Kalli: Ma... kogemata... Ma kuulsin, kuidas üks inimene, üks tüdruk niimoodi ütles...

Isa: Jälle need inimesed! Ma neid (haigutab) selle eest veel kollitan (Isa vajub uuesti magama. Kalli raputab voodit.)

Kalli: Tõuske siis! Andke süüa! (Kalli hüppab voodisse ja hakkab seal kargama) Ruttu süüa! Ja kohe!

Isa viskab Kalli voodist välja. Kalli tuleb tagasi ning rebib vanematelt teki.

Ema: Ära müra! Tekk tagasi.

Kalli: Ei pane! Kui te kohe süüa ei anna, kallan külma vett kaela.

Isa: Proovi sa ainult!

Kalli: Kallan jah, kallan jah! (Kalli tõttab eemale ja tuleb hetke pärast veeämbriga ning kallab vett sängi.Isa ja ema kargavad püsti.)

Ema: Oeh, kui külm! Märg!

Isa: Ah sa poisimait! No oota sa! (Isa hakkab Kallit taga ajama. Kalli põgeneb naerdes. Ema ringutab ning toob lauale pudrupaja.)

Isa: Annan naha peale! Lihasele isale valab vett kaela. On alles kombed.

Ema: Ärge lärmake! Hiline hommik juba, kõik kollid magavad. Tule siia, Kalli, söö!

Isa: Oeh, mul läks ka äkki kõht tühjaks. (Isa tuleb laua juurde, ajab käe katlasse ja pistab toitu suhu. Matsutab.)

Isa: Kõrbend küllalt! (Isa poeb peadpidi patta)

Ema: Anna ma proovin ka. (Ka ema kummardub katla kohale. Nende juurde tuleb Kalli, suur lusikas peos. Ta nügib vanemaid eemale.)

Kalli: Laske mind ka! Ma tahan ka! (Kallil õnnestubki lusikas katlasse ajada. Kui ta lusika välja võtab, tõuseb ka isa pea. Isa jõllitab lusikat ning haarab siis selle Kalli käest.)

Isa: Mis see on? Ma küsin sinult, mis see selline on? Vasta! Mis asi see on?

Kalli: Lu...lusikas.

Isa: Lusikas? Mis härra sina oled, et sul tavalise kolli moodi süüa ei sobi! Või temal on vaja lusikat... Võib-olla tahad veel kahvlit ka... Mis? Ja üldse, kustkohast sina üldsegi selle said?

Kalli: Varastasin.

Ema: (Hellalt) Varastas. Ta meil varastab juba...

Isa: Et varastasid, on tubli. Aga miks sa varastad niisugust rämpsu? Mida sa sellega teed?

Kalli: Inimesed kõik söövad niisuguste asjadega.

Isa: Inimesed?! Ära räägi mulle inimestest. Inimesed on inimesed, puhh! Nende peale ei taha mitte mõeldagi, aga meie oleme kollid! Koll, mu poeg, see kõlab kohutavalt. Olla koll on kole vahva. Koll, kulla Kalli, see on see, kes saadab kogu korra ja kultuuri põrgusse. Ja selle lusika kah. (Isa viskab lusika minema.) Ja nüüd kähku magama! Õhtu tuleb vara tõusta.

Kalli: Aga süüa?

Ema: Söö, Kalli, söö! (Haigutab.) Meie poeme isaga juba põhku. (Kalli läheb paja juurde, võtab vargsi taskust teise lusika ning hakkab sellega naeru kihistades sööma.Lusikas pakub talle palju enam lõbu kui toit. Isa ja ema poevad voodisse.)

Isa: Paistab, et poisi peab kooli panema. Kodus kipuvad talle igasugused inimeste kombed külge tulema.

Ema: Väike veel...

Isa: Või väike... Mina pidin temavanuselt juba üksinda karjatamas käima.

Kalli: Keda sa karjatasid?

Isa: Inimesi. Hiilisin öösel kuhugi korterisse, kus kõik juba magasid ja karjatasin. (Karjatab äkitselt. Ema kiljatab, isa mugistab naerda.)

Kalli: Karjata veel.

Isa: Aitab! Päev juba käes. Marss magama! Kõik! (Kalli läheb oma voodisse.)

Ema: Kas paneme siis poisi kooli või?

Isa: Eks näeb! Õhtu on hommikust targem.

Saabub vaikus. Vanemate voodist kostab norinat. Äkki kostub viiuli mängu. Valgeneb veelgi. Keegi harjutab lüürilist kaunist lugu. Kalli tõuseb istukile ja kuulab.

Kalli: Ema! Ema, mis see niisugune on? Ema! Isa! Mis see on? Nii ilus! (Kalli tuleb voodist välja ning käib ringi, uurides, kuskohast kostab viiulimängu.)

Kalli: Kuulake! Kuulake ometi! Ema, kas sa kuuled? Isa? Öelge, siis ometi juba, mis see niisugune on? (Ka ema ja isa tõusevad voodis istukile. Nad kuulevad viiulit.)

Ema: Pane kõrvad kinni, Kalli! Kohe!

Isa: Magada ei lasta! Need inimesed, see plikatirts... Puruks löön!

Kalli: Öelge ometi, mis see on? Öelge mulle!

Ema: Ei tohi kuulata! Ei tohi!

Isa: See on üks hirmus asi. See on viiul. Vingub ja närib, närib ja vingub - tahab meie südant pehmeks teha.

Kalli: Viiul?

Isa: (Hüüab kaugusse.) Jäta järele! Lõpeta! Vaiki!

Ema: Kas saab rahu!

Isa: Lööme lõhki. Lähme, eit!

Ema: Puruks! Puruks!

Viiulimäng tugevneb. Nähtavale ilmub viiulit mängiv tütarlaps. Äkitselt tormavad tema juurde Kalli, isa ja ema ning rebivad tüdrukul viiuli käest.

Isa: Siia! Anna siia!

Ema: Paha tüdruk! Loll! Kuri!

Tüdruk taganeb, katab silmad kätega ja põgeneb. Isa tambib viiulit vastu maad, kuni see murdub.

Isa: Sedamoodi!

Ema: Oeh, rahu jälle majas.

Kalli korjab maast katkise viiuli.

Kalli: Kas see ongi viiul?

Isa: Oli...

Kalli: Miks sa ta ära lõhkusid?

Ema: Viiul on paha! Viiul on pähh! Päka! Öka!

Isa: Viska kohe käest! (Kalli viskab viiuli käest.)See on sihuke asi, mis tahab kogu meie elu ära mürgitada. See on meie vaenlane. Unusta parem kohe ära, muidu lähed raisku. Kas unustasid?

Kalli: Olgu pealegi.

Isa: Täitsa mees! Ma teen sulle vibu ja ragulka ja... Ja õpetan kaklema ja lampe puruks loopima ja kõike, mis tahad! Aga nüüd, magama! Suur valge juba väljas.

Isa ja ema hakkavad lahkuma. Kalli järgneb neile, kuid peatub siis ja vaatab tagasi purustatud viiuli poole.

Ema: Tule, Kalli, tudule!

Kalli rebib pilgu viiulilt, ohkab ja tõttab minema.

 

 

 

Teine pilt.

Üksik mahajäetud koht. Kumab kuu. Kalli meisterdab midagi - saeb, kopsib haamriga. Vahepeal katkestab ta töö, vaatab ettevaatlikult ringi ja kuulatab.

Ema: Kalli! Kus sa oled? Kalli!

Kalli katkestab töö ning peidab ennast. Tuleb ema.

Ema: Uuu, Kalli, uuuu! Kus see poiss küll ometi... Tule välja, Kalli! Tule kohe välja, võrukael! Ega sa ei pääse, nii kui nii tuleb kooli minna. Kalli!

Ema lahkub ja Kalli hiilib peidupaigast välja. Ta kopsib veel mõnda aega, siis võtab aga kätte kohmaka, omatehtud viiuli.

Kalli: Valmis! Sain valmis! Minu esimene väikene viiul.

Kalli sätib viiuli lõua alla, asetab poogna keeltele. Kostab kääksatus. Kalli uurib viiulit, koputab vastu kõlakasti ning proovib siis uuesti mängida. Taas kuuldub vaid kiginat ka käginat.

Kalli: Ei mängi... Miks sa ei mängi, ahh? Vaat pead mängima! Kui sa ei mängi, ma löön su lõhki! Said aru? On selge, jah? Et sa mul kohe mängima hakkad! Enam ma ei ütle.

Kalli sätib viiuli lõua alla, ent jällegi kostub vaid kägin. Kalli raputab viiulit, keerutab seda pea kohal.

Kalli: Vaat põrutan puruks! Keda sa narrid? Tambin su tükkideks, hõõrun pulbriks! Või tema ei mängi... Mina teen ta valmis, aga tema ei mängi! Viimane hoiatus sulle! Viimane!

Kalli proovib uuesti viiulit mängida, ent tulemus on sama. Nüüd tõstab kalli viiuli pea kohale, et seda puruks lüüa, ent saab viimasel hetkel pidama ning surub vastu rinda.

Kalli: Ära karda mind! Ei löö! Ma ei löö sind lõhki. Mis siis, et ma koll olen. Ma saan aru küll, et sina kollile ei taha mängida, aga mida mina teha saan. Mina olen koll ja koll kõlab kohutavalt. Ära mängi, kui sa ei taha. Ära tõepoolest mängi. Las mina ainult mängin nagu ma mängiksin, las ma mängin sinuga mängult.

Kalli on sättinud viiuli lõua alla ja asetanud poogna keeltele. Kostub puhas, selge heli.

Kalli: Mis see siis on?

Kalli proovib mängida ja tal õnnestub võtta mitmed puhtad toonid.

Kalli: Mängib! Päris tõesti mängib... Päriselt! Minu viiul! Minu väikene viuluke!...

Kalli proovib mängida ja alguses küll ähmaselt, aga seejärel juba selgemini võib ära tunda tüdruku mängitud viisi. Kalli on viiulist sedavõrd haaratud, et ei kuule ega näe oma isa, kes on tulnud teda otsima.

Isa: Kus sa oled? Ah seal! Roni jalamaid välja!

Nähes Kallit viiuliga, jääb isa jahmunult seisma. Ta põrnitseb Kallit, mõistmata midagi ette võtta. Hetk hiljem tuleb ema.

Isa: Kuule, Kalli, no kuhu see kõlbab? Ise koll aga kääksutab viulut.

Ema tuleb isale järgi.

Ema: Viiul siia! Siia!

Ema: Püüa poiss kinni! Püüa kinni! Ja kallista teda kõvasti!

Kalli: Lase lahti! Lase mind lahti!

Isa: Ei või lasta. Enne peab sind karistama. Muidu paned plehku. Kuidas me teda karistame, mis?

Ema: Kõvasti karistame. Kõvasti!

Isa: Tule, eit, tee talle pai.

Ema: Just-just, pai jah! Kohe mitu pikka pai. Siis jääb meelde.

Kalli: Ei taha! Ei tohi! Ei tohi pai, ei tohi!

Isa: Paid pelgab. Just pai, just nimelt pai! Ära rabele! Ära rabele, ma ütlen, muidu saad musi kah!

Ema: Ise oled süüdi, Kalli! Pai ja veel paar-kolm hästi pikka pai.

 Isa: Anna musi! Kõva musi!

Kalli ja tema kannul isa tormavad üle lava. Ema püüab Kallit, jääb isale ette ja mõlemad kukuvad.

Ema: Aaai!

Isa: Kus ta on? Kuhu ta jäi?

Ema: Kalli, uuu, kus sa oled?

Kalli: Siin! (Kalli on roninud kitsale, kõrgele müürinukile, viiul kaenlas.)

Isa: Roni kohe maha, jalamaid! Tule heaga alla, muidu hakkame sulle sinna ülesse õhusuudlusi saatma.

Ema: Tule nüüd alla, tule!

Isa hakkab poja poole õhusuudlusi saatma.

Kalli: Ei saa pihta!

Isa: Mida?

Kalli: Möödas! Jälle möödas! Kobamusid! Kobamusid! Ei saa pihta, ei saa.

Isa: Kalli, räägime nüüd rahulikult.

Ema: Räägime jah rahulikult.

Kalli: Ei räägi. Mitte midagi.

Ema: Mis me teeme, taat?

Isa: Mina ei tea, mis me teeme. Minu mõistus on otsas.

Ema: Poiss on ülekäte, täitsa ülekäte...

Isa: Ehk panevad koolis aru pähe?

Ema: Oleks kena küll!

Isa: Olgu. Teeme siis nii, et teeme mitte midagi. (Kõik kolm istuvad vaikides.)

Ema: Kaua me nii teeme?

Isa: Kaua.

Ema: Kui kaua?

Isa: Kaua, kaua.

Ema: Kui kaua, kaua?

Isa: Kaua-kaua-kaua.

Ema: Kaua-kaua-kaua, ei saa teha. Sa pead juba kollitama minema.

Isa: Pean jah.

Ema: Ja Kalli, peab minema kollikooli.

Isa: Peab jah! Roni nüüd alla ja hakka kooli minema.

Kalli: Ilma viiulita ei lähe mina kuhugi.

Ema: Kuidas sa selle viuluga lähed?

Kalli: Vaat lähen! Peidan hõlma alla ja lähen.

Isa: Olgu pealegi! Roni alla ja mine kooli!

Kalli: Koos viuluga või?

Isa: Viuluga, viuluga... Eks siis ise näed, et sellest asjast head nahka ei tule.

Kalli: Te hakkate pai tegema?

Isa ja ema: Ei hakka.

Kalli: Te annate musi.

Isa ja ema: Ei anna!

Kalli: Te võtate ära.

Ema: Mille me võtame?

Kalli: Viulu!

Isa ja ema: Ei võta.

Kalli: Vaat kui ei võta, siis tulen alla.

Ema: Tule nüüd alla jah, Kalli. Aitan?

Kalli: Ma ise... Teie minge eemale! Kaugele, veel kaugemale! Ma lähen! Ma lähen nüüd, lähen! Kollikooli lähen ma oma väikse viuluga.

 

 

 

Kolmas pilt.

Kolli kool.

Parasjagu on vahetund. Kolm kollipoissi Ullu, Kolentin ja Muhkel igavlevad.

Ullu: Küll see vahetund on igav tund. Venib nagu näts. Müraks veidi, teeks üks kõva lärmi. Teeme, Kolentin. (Ullu nügib Kolentini ja üritab mürada.)

Kolentin: Ah, jäta! Jäta, Ullu! Müra Muhkliga.

Muhkel: Ei mina ei vinni. Alles oli kaelakargamise tund. Kael praegugi veel kange.

Keku: Mis nüüd tuleb?

Niuks: Kummitamine. Siis kehaline kasvatamatus, siis laamendamine ja lõugamine.

Kolentin: On jama... Vahel võiks ka midagi põnevamat olla. Näiteks kirjatehnikat.

Niuks: Või arvutamist. Või ajalugu. Või ... midagi kipat.

Ullu: Tasem! Vaat kui õpetaja kuuleb, vaat siis!

Vambu: Ei ta kuule, kui sina ei kaeba. Oled ikka kitukas!

Ullu: Mina? Millal mina midagi kaevanud olen?

Kolentin: Oled kohe küll! Rääkisid ära, et ma raamatut lugesin.

Muhkel: Minu peale kitusid kah, kui ma üks õhtu käisin lilli nuusutamas.

Ullu: Aga miks sa siis vehkisid minu pealt vihkamist maha ja õelust piilusid ka.

Muhkel: Ei piilunud.

Ullu: Piilusid jah, piilusid jah! Aga Keku luges jällegi taevatähti. (Osatades) Kui palju neid on, kui ilusad! Oooo, taevas! Kõik räägin ära, just räägin.

Keku: Tatt oled.

Ullu: Mis sa ütlesid? Ütle veel!

Keku: Oled jah! Kleebid külge nagu tatt ja vaadata on ka vastik.

Ullu: Läheb kismaks, no nüüd läheb kismaks.

Keku: Ei lähe!

Ullu: Läheb küll! Kohe hakkame kaklema. Tule välja kui sa koll oled!

Keku: Ei viitsi!

Ullu: Argpüks oled, argpüks oled! Räägin ära, et sa oled argpüks.

Muhkel: Ära unda!

Ullu: Ja sina kah! Sa pole mingi koll, vaid keedukaalikas!

Niuks: Mis me teeme?

Kolentin: On tüütus...

Vambu: Peab vist ikka kesta peale andma.

Ullu: Tulge jah, tulge jah! Ikka viis ühe vastu, viis ühe vastu. Panen kohe kehtima.

Kolentin: Ahh, käi kapsasse!

Ullu: Mina ja kapsasse? Säh sulle, ja säh sulle!

Muhkel: Jäta juba!

Ullu: Ei jäta! Ei jäta! (Kolentin katsub silma ja huult, vangutab pead, astub siis Ullu poole.) Appi! Tapetakse! Appi, õpetaja, appi! (Kolentin ja Muhkel seisavad tegevuseta ja vaatavad, kuidas Ullu nende jalge ees väänleb. Tuleb õpetaja ning köhatab võimukalt. Tema kannul tuleb Kalli.)

Õpetaja: Küll-küll! Et te ka vahetunni ajal harjutate, on teist väga kena, ainult miks te Ullule päriselt peksa ei andnud?

Kolentin: Ehh, tühjast veel puutuda...

Õpetaja: Liiga head olete. Korralikus kollis peab olema rohkem kurjust. Rusikad peab kohe püsti ajama. Peab paugupealt põrutama, viivitamata virutama. Pea seda meeles ja paranda ennast. Selge?

Kolentin noogutab.

Õpetaja: Aga nüüd on mul teile uudis. Tänasest ööst alates hakkab meie koolis käima uus õpilane. Võtke ta hästi vastu, andke talle kõvasti tappa, õpetage ta lõhkuma, lõugama, laamendama. Siin tema on. (Kollipoisid kogunevad Kalli juurde. Igaüks virutab ennast tutvustades mehise matsu.)

Kolentin: Kolentin.

Muhkel: Muhkel.

Ullu: Ullu.

Niuks: Niuks.

Keku: Keku.

Vambu: Vambu.

Ullu osavast hoobist ja samaaegselt tahapandud jalast kukub Kalli istuli. Ta tõuseb püsti ja virutab Ullule äkitselt hoobi vastu külge, mispeale kõik kolm kõrvuti seisvat kollipoissi ühte hunnikuse vajuvad.

Kalli: Kalli.

Kolentin: Kalli?

Muhkel: Imelik nimi.

Ullu: Kalli, Kalli, Kalli! (Kollipoisid naeravad.)

Õpetaja: Kussa! Ega nimi kolli riku. Kalli, hm, imelik nimi tõesti, Kalli on samasugune kollipoiss nagu teie kõik ja kui ta hoolsasti harjutab, kasvab temast hinnatud ja hirmus koll. Kas sa hakkad harjutama?

(Kalli noogutab. Samas kõlavad kumedad kellalöögid, õpetaja võtab taskust kella ja silmitseb seda.)

Õpetaja: Null-null null-null öösel. Alustame kummitamise tundi. (Õpilased istuvad rabinal pinkidesse.)

Õpetaja: Nii.... kes meil siis esimesena vastama tuleb.

Ullu: Mina, mina!

Õpetaja: Keku. (Keku tuleb õpetaja juurde.) Räägi meile Keku, mismoodi peab kummitama.

Keku: Hästi.

Õpetaja: Mis tähendab "hästi"? Kõik teavad, et kummitada tuleb hästi. Kuidas?

Keku: Ma tahtsin ütelda, et hästi - ma räägin.

Õpetaja: Räägi!

Keku: Kummitada tuleb nii, et tuleb võtta... tükk kummi ja siis selle kummiga tuleb ... kummitada.

Õpetaja: Kuidas, kuidas? Õppimata? Vastama tuleb Kolentin.

Kolentin: Ee, ma tahtsin ütelda, et kummitada tuleb nii, et tuleb ajada ennast hästi kummi ja siis noh kummitada.

Õpetaja: Nõnda viisi... loed jälle raamatuid?

Kolentin: Mina... ma ainult ühe.

Õpetaja: Mis ühe? Panen ühe, jah?

Kolentin: Ainult ühe luuletuse.

Õpetaja: Aina paremaks! Tema luges luuletuse. Ühe ainukese. Kuulete? Te kuulete? Kõigepealt loeb ühe luuletuse, siis loeb teise ja siis vaata saad terve raamatu loetud. Ja siis veidike veel ning hakkad juba ise luuletusi kirjutama. Vaat niimoodi!

Kolentin: Ei hakka! Ausõna, ei hakka!

Õpetaja: Mis sõna? Ausõna? Koll annab ausõna? Kollil, pea meeles pole auhaisugi küljes. Selle ausõna ja selle luuletuse eest jääd täna pärast tunde ja harjutad koera moodi haukumist. Haugud kolm tuhat korda "auh-auh-auh". Siis saab ehk selgeks, mis asi on see ausõna. Istu! Nii... Kes meil siis kummitamisest räägib...

Ullu: Mina, õpetaja, mina!

Muhkel: Pugeja!

Õpetaja: Kusssa! Kakelge pärast tunde terviseks. Praegu on tähtsamat teha. Räägi, Ullu.

Ullu: Kummitamine on üks kollitamise alaliike, mis käib ettenähtud kohas ja ettenähtud ajal. Kummitamise eesmärgiks on inimestele hirmu ja õudust naha vahele ajada. Kummitamisel kasutatakse huilgamist, kriiksumist, kääksumist, kehalist ilmumist, vereplekke, valgeid ja musti käsi, veriseid varje, avanevaid uksi ja muud sellist. Kummitatakse kas üksi või mitmekesi. Kummitamine loetakse õnnestunuks kui kummitataval jääb süda seisma, lähevad juuksed halliks või hakkab kogelema. Kummitamine toimub vanades majades, varemetes, surnuaedadel, pimedail tänavail, keldrites.

Õpetaja: Aitab! Teooriat sa tunned, aga näita nüüd seda, mismoodi sa oma teadmisi kasutad? Kummita!

Ullu: Mina...ma

Õpetaja: Kummita, kummita... me ootame. ( Ullu proovib kummitada, aga see kukub üsna nirult välja. Tema huilged on jõuetud, kriginad kohmakad ja tagatipuks ta komistab ning prantsatab maoli põrandale, kõik puhkevad naerma.)

Õpetaja: Oled küll püüdlik, aga annet jääb väheseks. Muhkel, tule näita meile, kuidas peab kummitama.

Muhkel: Mina, jah... Ikka mina jah. Muudkui Muhkel ja Muhkel.

Õpetaja: Ära porise! Tule, hakka pihta. (Lava pimeneb. Kostub huilgeid....)

Ullu hääl: Lõpetage! Ma... ma... kardan.

Õpetaja: Tubli, Muhkel! Sinust saab kord kõva koll, aga sina Ullu, oled argpüks. Kus sa oled? Kus see Ullu on?

Ullu ronib pingi alt välja.

Ullu: Siin. Mina... mul läks kingapael lahti.

Kalli: Ullul on sandaalid. (Naer.)

Õpetaja: Terane poiss! Aga näita nüüd kas sulle kummitamisest ka midagi meelde jäi. (Kalli proovib kummitada, kuid tal ei kuku see välja.)

Kalli: Mina... ma ei oska.

Ullu: Terane poiss.. See ei peleta kärbestki. (Kõlavad kellalöögid.)

Õpetaja: Tund on lõppenud. Ärge te vahetunni ajal rumalusi tehke. Ei mingit tähtede lugemist, ei mingeid luuletusi. (Õpetaja lahkub. Kohe hakkab Ullu Kalli ees karglema ja teda narritama.)

Ullu: Kalli, Kalli, Kalli, kaotas ära salli, neelas alla palli, Kalli, Kalli, Kalli.

Kolentin: Loed luuletusi, jah? (Ullu kohkub.)

Ullu: Mina? Mina ei loe midagi.

Niuks: Loeb justkui küll.

Vambu: Peab minema õpetajale ütlema.

Ullu: Ei ole vaja... Ma ise, ma lähen ütlen ise. Ma lähen kaeban ise enda peale.

Ullu tõttab minema.

Muhkel: Lase käia, kitukas. (Astub Kalli juurde.) Ära pabista! Küll sinul ka see värk minema hakkab. Pead ainult julgem olema ja kätega kõvasti vehkima. Proovi! (Muhkel ja Kolentin hakkavad Kallile kollitamist näitama ning Kalli jäljendab neid püüdlikult. Äkitselt kukub tema hõlma alt välja viiul.)

Kolentin: Mis see on?

Keku: Kas seda süüakse või? Naljakas asi.

Kalli: See on .... Ma ei tohi ütelda .... See on saladus.

Niux: Meile võid küll ütelda.

Vambu: Meie ei räägi kellelegi.

Kalli: See on... , see on viiul!

Muhkel: Mis asi? Mis see on?

Kolentin: Ütle, veel kord!

Kalli: See on viiul. Sellega mängitakse.

Keku: Mida? Kas varast ja võmmi või?

Niuks: Kas kabet või malet?

Kalli: Muusikat.

Muhkel: Mida? Mismoodi?

Kolentin: Mängi selle asjaga. (Kalli sätib viiuli lõua alla ja hakkab mängima. Poisid kuulavad.)

Vambu: Lahe värk. Täitsa kipa.

Kolentin: See on nagu luuletused... Või isegi veel parem.

Muhkel: Tõmba veel, ole täitsa, tõmba.

Kalli mängib veel, vargsi tulevad lavale Ullu ja õpetaja.

Ullu: Näete, õpetaja, näete. (Kalli katkestab mängu ja peidab viiuli selja taha. Õpetaja tuleb ja võtab talt selle käest. Uurib viiult, isegi nuusib.)

Õpetaja: Meie koolis sellisele rämpsule kohta ei ole. Põletame ära.

Kalli: Ei tohi, ei tohi!

Õpetaja: Peab! Ja käsi vanematel kooli tulla. (Õpetaja lahkub.)

Ullu: Said nüüd, said! Moosekant...

Muhkel: Aga sa saad.

Ullu: Appi, appi õpetaja. (Ullu ees ja Muhkel tema kannul tormavad minema.)

Kolentin: Ära nuta, minu vanemaid kutsutakse ka peaaegu igal öösel kooli.

Kalli: Minu viiul, minu väikene viulu.

 

 

 

TEINE VAATUS.

Ullu: Näete, õpetaja, näete.

Õpetaja: Sina oledki siis see, kes teeb meie kollielule lõpu. See on võluviiul.

(Kostub pauk, toss kõikjal ning läbi tossu on kuulda vaid viiulimängu.)

Suure paugu teooria.

Isa: Et inimene olla, peab olema tugev.

Ema: Terves kehas terve vaim.

Õpetaja: Peab end hoogsalt liigutama, et kollilaiskus peale ei langeks ja võimust ei võtaks.

Kalli: Kuidas oleks ühe tantsuga?

Niuks: Tants on kindlasti midagi sellist, mis aitaks meil inimeseks saada.

Ullu: Tants? Mis see veel on?

Keku: Tants? Ah tants! See on mulle tuttav. Ma ise nägin telekast, kuidas inimesed tantsisid.

Vambu: Kust sa nägid?

Keku: Telekast. Televiisori purgist. Kui inimesed midagi hästi teha oskavad, siis nad tahavad seda teistelegi näidata ja ronivad televiisori purgi sisse.

Ullu: Mina oskan hästi hüpata.

Keku: No eks hüppa siis purki!

Õpetaja: Tasa! Mis asja te jagelete? Niimoodi omavahel tülitsedes ja kakeldes ei jõua me kuhugi. Kuhu me nüüd pooleli jäimegi?

Kolentin: Tantsu juurde.

Õpetaja: Ah jaa! Tantsu juurde. Arvan, et nüüd oleks õige aeg üks korralik tants tantsida.

Ullu: Muusikat! ... Ma ütlesin muusikat!

Muhkel: Nii ei lähe. Kus su võlusõna on?

Ullu: Egas ma mingi võlur pole, et võlusõnu peaksin teadma.

Kolentin: Siiski, siiski. Palun muusikat!

TANTS. RAMMSTEIN.

Keku: Noh, kuidas ma välja näen, kas ma olen ka juba inimese moodi?

Niuks: Sa oled pesuehtne koll.

Keku: Kui ehtne?

Niuks: Pesuehtne.

Ema: No siis tuleb end veel liigutada.

Muhkel: Muudkui liiguta ja liiguta, kas siis kuidagi teistmoodi ei saa?

Isa: Ma arvan, et tuleb end kuidagi jõulisemalt väljendada. Kuidas oleks kohalike jõu- ja ilunumbritega?

Kolentin: See on hea mõte.

Vambu: Palun muusikat!

PÜRAMIIDID. TSIRKUSEMUUSIKA.

Keku: Kas nüüd on siis juba midagi märgata?

Niuks: Mitte midagi.

Muhkel: Aga mina tunnen endas mingit imelikku rahutust. Justkui toimuks midagi.

Ullu: Siin vasaku külje peal on nagu mingit liikumist tunda.

Kalli: See võib süda olla.

Kolentin: Täitsa võimalik.

Ema: See on nii meeldiv tunne.

Isa: Vaja siis hoogu juurde anda.

Õpetaja: Aga me oleme ju veel kolliaruga. Selle vastu peab midagi ette võtma. Luule on läbi aegade olnud kultuuris kesksel kohal.

Ullu: Kes see Luule veel on?

Õpetaja: Mitte kes, vaid mis? Noh luule on luuletused noh. Kes soovib lugeda luuletust?

Ullu: Mina olen tuntud värsisepp ja luulemeister. Nimesid ma ei hakka nimetama, sest ma olen viisakas koll ja tahan saada viisakaks inimeseks, aga nüüd siin ja praegu loen ma teile luuletuse ühest Kallist, see tähendab kollist, kes kaotas ära salli ja lõpuks leidis endale palli.

Õpetaja: Stopp! Aitab! Kes tahab ilusaid luuletusi lugeda?

Kõik läbisegi: Mina, mina!

LUULETUSTE LUGEMINE.

Õpetaja: Koll võib saada inimeseks läbi muusika. Juba vanaaja kollid tundsid muusika võlujõudu ja näete kui palju on tänapäeval inimesi - need on ju kõik endised kollid.

Ema: Proovime siis laulda.

"Instrumental Quadliebet" jt. laulud

Keku: Appi, mu nahk kiheleb.

Kõik läbisegi:  Minul ka, minul ka.

E.Grieg "4 aastaaega - Kevad"