KOLL KALLI
Koostas: õpetaja Eve Keerus Loobu Algkoolist
Esimene pilt.
Kollide kodu. Suures voodis magavad Kalli ema ja isa,
väiksemas vähkreb Kalli. On algamas päev, tõuseb päike.
Kalli: Ema! Ema! Mul pole
und, uni ei tule.
Ema: Maga, Kalli, maga!
Kalli: Ma ei taha, ma
öösel juba magasin.
Ema: Ära enam jutusta!
Soovi "head päeva" ja proovi magama jääda.
Kalli: Head päeva! Ma
proovin siis magama jääda.
Ema: Head päeva!
Vanemate voodist kostab norskamist. Kalli keerab end
ühele küljele, siis teisele.
Kalli: Muudkui maga ja
maga. Iga päev muudkui maga ja maga. Ja südaöösel pannakse ka paariks tunniks
voodisse. Ega ma titt ei ole, et pean südaöösel uinakut tegema. Maga kogu elu
maha. Ei taha! (Tõuseb istukile) Ema, ma tahan süüa! Kõht on tühi!
Ema: Maga!
Kalli: Kõht on tühi!
Ema: Nii hilja hommikul
ei sööda! Õhtul üles ärkad, siis annan.
Kalli: Ma tahan praegu.
Kõht on kohe kole tühi. (Läheb vanemate voodi juurde) Ema, anna siis süüa!
Ema: Kõtt, Kalli! Kollid
peavad päeval magama ja öösel sööma. Kobi tuttu!
Kalli läheneb voodile teiselt poolt.
Kalli: Isa, anna siis
sina mulle süüa.
Ema: Ära sega isa, ta
kogu öö kollitas.
Kalli: Ma tahan süüa.
Palun!
(Kui ussist nõelatud, kargab isa istuli.)
Isa: Kes ütles
"palun"? Mis "palun"!? Ma sul palun... Koll ja ütleb
"palun"... Häbi, Kalli! Häbi! Mine pese kohe hambad puhtaks! Ja kes
sulle selle inetuse küll õpetas...
Kalli: Ma... kogemata...
Ma kuulsin, kuidas üks inimene, üks tüdruk niimoodi ütles...
Isa: Jälle need inimesed!
Ma neid (haigutab) selle
eest veel kollitan (Isa vajub uuesti magama. Kalli raputab voodit.)
Kalli: Tõuske siis! Andke
süüa! (Kalli hüppab voodisse ja hakkab seal kargama) Ruttu süüa! Ja kohe!
Isa viskab Kalli voodist välja. Kalli tuleb tagasi ning
rebib vanematelt teki.
Ema: Ära müra! Tekk
tagasi.
Kalli: Ei pane! Kui te
kohe süüa ei anna, kallan külma vett kaela.
Isa: Proovi sa ainult!
Kalli: Kallan jah, kallan
jah! (Kalli tõttab eemale ja tuleb hetke pärast veeämbriga ning kallab vett
sängi.Isa ja ema kargavad püsti.)
Ema: Oeh, kui külm! Märg!
Isa: Ah sa poisimait! No
oota sa! (Isa hakkab Kallit taga ajama. Kalli põgeneb naerdes. Ema ringutab ning
toob lauale pudrupaja.)
Isa: Annan naha peale!
Lihasele isale valab vett kaela. On alles kombed.
Ema: Ärge lärmake! Hiline
hommik juba, kõik kollid magavad. Tule siia, Kalli, söö!
Isa: Oeh, mul läks ka
äkki kõht tühjaks. (Isa tuleb laua juurde, ajab käe katlasse ja pistab
toitu suhu. Matsutab.)
Isa: Kõrbend küllalt! (Isa poeb
peadpidi patta)
Ema: Anna ma proovin ka. (Ka ema
kummardub katla kohale. Nende juurde tuleb Kalli, suur lusikas peos. Ta nügib
vanemaid eemale.)
Kalli: Laske mind ka! Ma
tahan ka! (Kallil õnnestubki lusikas katlasse ajada. Kui ta lusika välja võtab, tõuseb ka isa pea. Isa
jõllitab lusikat ning haarab siis selle Kalli käest.)
Isa: Mis see on? Ma küsin
sinult, mis see selline on? Vasta! Mis asi see on?
Kalli: Lu...lusikas.
Isa: Lusikas? Mis härra
sina oled, et sul tavalise kolli moodi süüa ei sobi! Või temal on vaja
lusikat... Võib-olla tahad veel kahvlit ka... Mis? Ja üldse, kustkohast sina
üldsegi selle said?
Kalli: Varastasin.
Ema: (Hellalt)
Varastas. Ta meil varastab juba...
Isa: Et varastasid, on
tubli. Aga miks sa varastad niisugust rämpsu? Mida sa sellega teed?
Kalli: Inimesed kõik
söövad niisuguste asjadega.
Isa: Inimesed?! Ära räägi
mulle inimestest. Inimesed on inimesed, puhh! Nende peale ei taha mitte
mõeldagi, aga meie oleme kollid! Koll, mu poeg, see kõlab kohutavalt. Olla koll
on kole vahva. Koll, kulla Kalli, see on see, kes saadab kogu korra ja kultuuri
põrgusse. Ja selle lusika kah. (Isa viskab lusika minema.) Ja nüüd kähku magama! Õhtu tuleb vara tõusta.
Kalli: Aga süüa?
Ema: Söö, Kalli, söö! (Haigutab.) Meie poeme isaga juba põhku. (Kalli läheb
paja juurde, võtab vargsi taskust teise lusika ning hakkab sellega naeru kihistades
sööma.Lusikas pakub talle palju enam lõbu kui toit. Isa ja ema poevad
voodisse.)
Isa: Paistab, et poisi
peab kooli panema. Kodus kipuvad talle igasugused inimeste kombed külge tulema.
Ema: Väike veel...
Isa: Või väike... Mina
pidin temavanuselt juba üksinda karjatamas käima.
Kalli: Keda sa
karjatasid?
Isa: Inimesi. Hiilisin
öösel kuhugi korterisse, kus kõik juba magasid ja karjatasin. (Karjatab
äkitselt. Ema kiljatab, isa mugistab naerda.)
Kalli: Karjata veel.
Isa: Aitab! Päev juba
käes. Marss magama! Kõik! (Kalli läheb oma voodisse.)
Ema: Kas paneme siis
poisi kooli või?
Isa: Eks näeb! Õhtu on
hommikust targem.
Saabub vaikus. Vanemate voodist kostab norinat. Äkki
kostub viiuli mängu. Valgeneb veelgi. Keegi harjutab lüürilist kaunist lugu.
Kalli tõuseb istukile ja kuulab.
Kalli: Ema! Ema, mis see
niisugune on? Ema! Isa! Mis see on? Nii ilus! (Kalli tuleb voodist
välja ning käib ringi, uurides, kuskohast kostab viiulimängu.)
Kalli: Kuulake! Kuulake
ometi! Ema, kas sa kuuled? Isa? Öelge, siis ometi juba, mis see niisugune on? (Ka ema ja
isa tõusevad voodis istukile. Nad kuulevad viiulit.)
Ema: Pane kõrvad kinni,
Kalli! Kohe!
Isa: Magada ei lasta!
Need inimesed, see plikatirts... Puruks löön!
Kalli: Öelge ometi, mis
see on? Öelge mulle!
Ema: Ei tohi kuulata! Ei
tohi!
Isa: See on üks hirmus
asi. See on viiul. Vingub ja närib, närib ja vingub - tahab meie südant pehmeks
teha.
Kalli: Viiul?
Isa: (Hüüab kaugusse.)
Jäta järele! Lõpeta! Vaiki!
Ema: Kas saab rahu!
Isa: Lööme lõhki. Lähme,
eit!
Ema: Puruks! Puruks!
Viiulimäng tugevneb. Nähtavale ilmub viiulit mängiv
tütarlaps. Äkitselt tormavad tema juurde Kalli, isa ja ema ning rebivad
tüdrukul viiuli käest.
Isa: Siia! Anna siia!
Ema: Paha tüdruk! Loll!
Kuri!
Tüdruk taganeb, katab silmad kätega ja põgeneb. Isa
tambib viiulit vastu maad, kuni see murdub.
Isa: Sedamoodi!
Ema: Oeh, rahu jälle
majas.
Kalli korjab maast katkise viiuli.
Kalli: Kas see ongi
viiul?
Isa: Oli...
Kalli: Miks sa ta ära
lõhkusid?
Ema: Viiul on paha! Viiul
on pähh! Päka! Öka!
Isa: Viska kohe käest! (Kalli viskab viiuli
käest.)See on sihuke asi,
mis tahab kogu meie elu ära mürgitada. See on meie vaenlane. Unusta parem kohe
ära, muidu lähed raisku. Kas unustasid?
Kalli: Olgu pealegi.
Isa: Täitsa mees! Ma teen
sulle vibu ja ragulka ja... Ja õpetan kaklema ja lampe puruks loopima ja kõike,
mis tahad! Aga nüüd, magama! Suur valge juba väljas.
Isa ja ema hakkavad lahkuma. Kalli järgneb neile, kuid
peatub siis ja vaatab tagasi purustatud viiuli poole.
Ema: Tule, Kalli, tudule!
Kalli rebib pilgu viiulilt, ohkab ja tõttab minema.
Teine pilt.
Üksik mahajäetud koht. Kumab kuu. Kalli meisterdab midagi
- saeb, kopsib haamriga. Vahepeal katkestab ta töö, vaatab ettevaatlikult ringi
ja kuulatab.
Ema: Kalli! Kus sa oled?
Kalli!
Kalli katkestab töö ning peidab ennast. Tuleb ema.
Ema: Uuu, Kalli, uuuu!
Kus see poiss küll ometi... Tule välja, Kalli! Tule kohe välja, võrukael! Ega
sa ei pääse, nii kui nii tuleb kooli minna. Kalli!
Ema lahkub ja
Kalli hiilib peidupaigast välja. Ta kopsib veel mõnda aega, siis võtab aga
kätte kohmaka, omatehtud viiuli.
Kalli: Valmis! Sain
valmis! Minu esimene väikene viiul.
Kalli sätib viiuli lõua alla, asetab poogna keeltele.
Kostab kääksatus. Kalli uurib viiulit, koputab vastu kõlakasti ning proovib
siis uuesti mängida. Taas kuuldub vaid kiginat ka käginat.
Kalli: Ei mängi... Miks
sa ei mängi, ahh? Vaat pead mängima! Kui sa ei mängi, ma löön su lõhki! Said
aru? On selge, jah? Et sa mul kohe mängima hakkad! Enam ma ei ütle.
Kalli sätib
viiuli lõua alla, ent jällegi kostub vaid kägin. Kalli raputab viiulit,
keerutab seda pea kohal.
Kalli: Vaat põrutan
puruks! Keda sa narrid? Tambin su tükkideks, hõõrun pulbriks! Või tema ei
mängi... Mina teen ta valmis, aga tema ei mängi! Viimane hoiatus sulle!
Viimane!
Kalli proovib uuesti viiulit mängida, ent tulemus on
sama. Nüüd tõstab kalli viiuli pea kohale, et seda puruks lüüa, ent saab
viimasel hetkel pidama ning surub vastu rinda.
Kalli: Ära karda mind! Ei
löö! Ma ei löö sind lõhki. Mis siis, et ma koll olen. Ma saan aru küll, et sina
kollile ei taha mängida, aga mida mina teha saan. Mina olen koll ja koll kõlab
kohutavalt. Ära mängi, kui sa ei taha. Ära tõepoolest mängi. Las mina ainult
mängin nagu ma mängiksin, las ma mängin sinuga mängult.
Kalli on sättinud viiuli lõua alla ja asetanud poogna
keeltele. Kostub puhas, selge heli.
Kalli: Mis see siis on?
Kalli proovib mängida ja tal õnnestub võtta mitmed puhtad
toonid.
Kalli: Mängib! Päris
tõesti mängib... Päriselt! Minu viiul! Minu väikene viuluke!...
Kalli proovib mängida ja alguses küll ähmaselt, aga
seejärel juba selgemini võib ära tunda tüdruku mängitud viisi. Kalli on
viiulist sedavõrd haaratud, et ei kuule ega näe oma isa, kes on tulnud teda
otsima.
Isa: Kus sa oled? Ah
seal! Roni jalamaid välja!
Nähes Kallit viiuliga, jääb isa jahmunult seisma. Ta
põrnitseb Kallit, mõistmata midagi ette võtta. Hetk hiljem tuleb ema.
Isa: Kuule, Kalli, no
kuhu see kõlbab? Ise koll aga kääksutab viulut.
Ema tuleb isale järgi.
Ema: Viiul siia! Siia!
Ema: Püüa poiss kinni!
Püüa kinni! Ja kallista teda kõvasti!
Kalli: Lase lahti! Lase
mind lahti!
Isa: Ei või lasta. Enne
peab sind karistama. Muidu paned plehku. Kuidas me teda karistame, mis?
Ema: Kõvasti karistame.
Kõvasti!
Isa: Tule, eit, tee talle
pai.
Ema: Just-just, pai jah!
Kohe mitu pikka pai. Siis jääb meelde.
Kalli: Ei taha! Ei tohi!
Ei tohi pai, ei tohi!
Isa: Paid pelgab. Just
pai, just nimelt pai! Ära rabele! Ära rabele, ma ütlen, muidu saad musi kah!
Ema: Ise oled süüdi,
Kalli! Pai ja veel paar-kolm hästi pikka pai.
Isa: Anna musi! Kõva musi!
Kalli ja tema kannul isa tormavad üle lava. Ema püüab
Kallit, jääb isale ette ja mõlemad kukuvad.
Ema: Aaai!
Isa: Kus ta on? Kuhu ta
jäi?
Ema: Kalli, uuu, kus sa
oled?
Kalli: Siin! (Kalli on roninud kitsale, kõrgele müürinukile,
viiul kaenlas.)
Isa: Roni kohe maha,
jalamaid! Tule heaga alla, muidu hakkame sulle sinna ülesse õhusuudlusi saatma.
Ema: Tule nüüd alla,
tule!
Isa hakkab poja poole
õhusuudlusi saatma.
Kalli: Ei saa pihta!
Isa: Mida?
Kalli: Möödas! Jälle
möödas! Kobamusid! Kobamusid! Ei saa pihta, ei saa.
Isa: Kalli, räägime nüüd
rahulikult.
Ema: Räägime jah
rahulikult.
Kalli: Ei räägi. Mitte
midagi.
Ema: Mis me teeme, taat?
Isa: Mina ei tea, mis me
teeme. Minu mõistus on otsas.
Ema: Poiss on ülekäte,
täitsa ülekäte...
Isa: Ehk panevad koolis
aru pähe?
Ema: Oleks kena küll!
Isa: Olgu. Teeme siis
nii, et teeme mitte midagi. (Kõik kolm istuvad vaikides.)
Ema: Kaua me nii teeme?
Isa: Kaua.
Ema: Kui kaua?
Isa: Kaua, kaua.
Ema: Kui kaua, kaua?
Isa: Kaua-kaua-kaua.
Ema: Kaua-kaua-kaua, ei
saa teha. Sa pead juba kollitama minema.
Isa: Pean jah.
Ema: Ja Kalli, peab
minema kollikooli.
Isa: Peab jah! Roni nüüd
alla ja hakka kooli minema.
Kalli: Ilma viiulita ei
lähe mina kuhugi.
Ema: Kuidas sa selle
viuluga lähed?
Kalli: Vaat lähen! Peidan
hõlma alla ja lähen.
Isa: Olgu pealegi! Roni
alla ja mine kooli!
Kalli: Koos viuluga või?
Isa: Viuluga, viuluga...
Eks siis ise näed, et sellest asjast head nahka ei tule.
Kalli: Te hakkate pai
tegema?
Isa ja ema: Ei hakka.
Kalli: Te annate musi.
Isa ja ema: Ei anna!
Kalli: Te võtate ära.
Ema: Mille me võtame?
Kalli: Viulu!
Isa ja ema: Ei võta.
Kalli: Vaat kui ei võta,
siis tulen alla.
Ema: Tule nüüd alla jah,
Kalli. Aitan?
Kalli: Ma ise... Teie
minge eemale! Kaugele, veel kaugemale! Ma lähen! Ma lähen nüüd, lähen! Kollikooli
lähen ma oma väikse viuluga.
Kolmas pilt.
Kolli kool.
Parasjagu on vahetund. Kolm kollipoissi Ullu, Kolentin ja
Muhkel igavlevad.
Ullu: Küll see vahetund
on igav tund. Venib nagu näts. Müraks veidi, teeks üks kõva lärmi. Teeme,
Kolentin. (Ullu nügib Kolentini ja üritab mürada.)
Kolentin: Ah, jäta! Jäta,
Ullu! Müra Muhkliga.
Muhkel: Ei mina ei vinni.
Alles oli kaelakargamise tund. Kael praegugi veel kange.
Keku: Mis nüüd tuleb?
Niuks: Kummitamine. Siis
kehaline kasvatamatus, siis laamendamine ja lõugamine.
Kolentin: On jama...
Vahel võiks ka midagi põnevamat olla. Näiteks kirjatehnikat.
Niuks: Või arvutamist.
Või ajalugu. Või ... midagi kipat.
Ullu: Tasem! Vaat kui
õpetaja kuuleb, vaat siis!
Vambu: Ei ta kuule, kui
sina ei kaeba. Oled ikka kitukas!
Ullu: Mina? Millal mina
midagi kaevanud olen?
Kolentin: Oled kohe küll!
Rääkisid ära, et ma raamatut lugesin.
Muhkel: Minu peale
kitusid kah, kui ma üks õhtu käisin lilli nuusutamas.
Ullu: Aga miks sa siis
vehkisid minu pealt vihkamist maha ja õelust piilusid ka.
Muhkel: Ei piilunud.
Ullu: Piilusid jah,
piilusid jah! Aga Keku luges jällegi taevatähti. (Osatades) Kui palju neid on, kui ilusad! Oooo,
taevas! Kõik räägin ära, just räägin.
Keku: Tatt oled.
Ullu: Mis sa ütlesid?
Ütle veel!
Keku: Oled jah! Kleebid
külge nagu tatt ja vaadata on ka vastik.
Ullu: Läheb kismaks, no
nüüd läheb kismaks.
Keku: Ei lähe!
Ullu: Läheb küll! Kohe
hakkame kaklema. Tule välja kui sa koll oled!
Keku: Ei viitsi!
Ullu: Argpüks oled,
argpüks oled! Räägin ära, et sa oled argpüks.
Muhkel: Ära unda!
Ullu: Ja sina kah! Sa
pole mingi koll, vaid keedukaalikas!
Niuks: Mis me teeme?
Kolentin: On tüütus...
Vambu: Peab vist ikka
kesta peale andma.
Ullu: Tulge jah, tulge
jah! Ikka viis ühe vastu, viis ühe vastu. Panen kohe kehtima.
Kolentin: Ahh, käi
kapsasse!
Ullu: Mina ja kapsasse?
Säh sulle, ja säh sulle!
Muhkel: Jäta juba!
Ullu: Ei jäta! Ei jäta! (Kolentin katsub silma ja huult, vangutab pead,
astub siis Ullu poole.)
Appi! Tapetakse! Appi, õpetaja, appi! (Kolentin
ja Muhkel seisavad tegevuseta ja vaatavad, kuidas Ullu nende jalge ees väänleb.
Tuleb õpetaja ning köhatab võimukalt. Tema kannul tuleb Kalli.)
Õpetaja: Küll-küll! Et te
ka vahetunni ajal harjutate, on teist väga kena, ainult miks te Ullule päriselt
peksa ei andnud?
Kolentin: Ehh, tühjast
veel puutuda...
Õpetaja: Liiga head
olete. Korralikus kollis peab olema rohkem kurjust. Rusikad peab kohe püsti
ajama. Peab paugupealt põrutama, viivitamata virutama. Pea seda meeles ja
paranda ennast. Selge?
Kolentin noogutab.
Õpetaja: Aga nüüd on mul
teile uudis. Tänasest ööst alates hakkab meie koolis käima uus õpilane. Võtke
ta hästi vastu, andke talle kõvasti tappa, õpetage ta lõhkuma, lõugama,
laamendama. Siin tema on. (Kollipoisid
kogunevad Kalli juurde. Igaüks virutab ennast tutvustades mehise matsu.)
Kolentin: Kolentin.
Muhkel: Muhkel.
Ullu: Ullu.
Niuks: Niuks.
Keku: Keku.
Vambu: Vambu.
Ullu osavast hoobist ja samaaegselt tahapandud jalast
kukub Kalli istuli. Ta tõuseb püsti ja virutab Ullule äkitselt hoobi vastu
külge, mispeale kõik kolm kõrvuti seisvat kollipoissi ühte hunnikuse vajuvad.
Kalli: Kalli.
Kolentin: Kalli?
Muhkel: Imelik nimi.
Ullu: Kalli, Kalli,
Kalli! (Kollipoisid naeravad.)
Õpetaja: Kussa! Ega nimi
kolli riku. Kalli, hm, imelik nimi tõesti, Kalli on samasugune kollipoiss nagu
teie kõik ja kui ta hoolsasti harjutab, kasvab temast hinnatud ja hirmus koll.
Kas sa hakkad harjutama?
(Kalli noogutab. Samas
kõlavad kumedad kellalöögid, õpetaja võtab taskust kella ja silmitseb seda.)
Õpetaja: Null-null
null-null öösel. Alustame kummitamise tundi. (Õpilased
istuvad rabinal pinkidesse.)
Õpetaja: Nii.... kes meil
siis esimesena vastama tuleb.
Ullu: Mina, mina!
Õpetaja: Keku. (Keku tuleb õpetaja juurde.) Räägi meile Keku, mismoodi peab
kummitama.
Keku: Hästi.
Õpetaja: Mis tähendab
"hästi"? Kõik teavad, et kummitada tuleb hästi. Kuidas?
Keku: Ma tahtsin ütelda,
et hästi - ma räägin.
Õpetaja: Räägi!
Keku: Kummitada tuleb
nii, et tuleb võtta... tükk kummi ja siis selle kummiga tuleb ... kummitada.
Õpetaja: Kuidas, kuidas?
Õppimata? Vastama tuleb Kolentin.
Kolentin: Ee, ma tahtsin
ütelda, et kummitada tuleb nii, et tuleb ajada ennast hästi kummi ja siis noh
kummitada.
Õpetaja: Nõnda viisi...
loed jälle raamatuid?
Kolentin: Mina... ma
ainult ühe.
Õpetaja: Mis ühe? Panen
ühe, jah?
Kolentin: Ainult ühe
luuletuse.
Õpetaja: Aina paremaks!
Tema luges luuletuse. Ühe ainukese. Kuulete? Te kuulete? Kõigepealt loeb ühe
luuletuse, siis loeb teise ja siis vaata saad terve raamatu loetud. Ja siis
veidike veel ning hakkad juba ise luuletusi kirjutama. Vaat niimoodi!
Kolentin: Ei hakka!
Ausõna, ei hakka!
Õpetaja: Mis sõna?
Ausõna? Koll annab ausõna? Kollil, pea meeles pole auhaisugi küljes. Selle
ausõna ja selle luuletuse eest jääd täna pärast tunde ja harjutad koera moodi
haukumist. Haugud kolm tuhat korda "auh-auh-auh". Siis saab ehk
selgeks, mis asi on see ausõna. Istu! Nii... Kes meil siis kummitamisest
räägib...
Ullu: Mina, õpetaja,
mina!
Muhkel: Pugeja!
Õpetaja: Kusssa! Kakelge
pärast tunde terviseks. Praegu on tähtsamat teha. Räägi, Ullu.
Ullu: Kummitamine on üks
kollitamise alaliike, mis käib ettenähtud kohas ja ettenähtud ajal. Kummitamise
eesmärgiks on inimestele hirmu ja õudust naha vahele ajada. Kummitamisel
kasutatakse huilgamist, kriiksumist, kääksumist, kehalist ilmumist, vereplekke,
valgeid ja musti käsi, veriseid varje, avanevaid uksi ja muud sellist.
Kummitatakse kas üksi või mitmekesi. Kummitamine loetakse õnnestunuks kui
kummitataval jääb süda seisma, lähevad juuksed halliks või hakkab kogelema.
Kummitamine toimub vanades majades, varemetes, surnuaedadel, pimedail tänavail,
keldrites.
Õpetaja: Aitab! Teooriat
sa tunned, aga näita nüüd seda, mismoodi sa oma teadmisi kasutad? Kummita!
Ullu: Mina...ma
Õpetaja: Kummita,
kummita... me ootame. ( Ullu proovib
kummitada, aga see kukub üsna nirult välja. Tema huilged on jõuetud, kriginad
kohmakad ja tagatipuks ta komistab ning prantsatab maoli põrandale, kõik
puhkevad naerma.)
Õpetaja: Oled küll
püüdlik, aga annet jääb väheseks. Muhkel, tule näita meile, kuidas peab
kummitama.
Muhkel: Mina, jah... Ikka
mina jah. Muudkui Muhkel ja Muhkel.
Õpetaja: Ära porise!
Tule, hakka pihta. (Lava pimeneb. Kostub
huilgeid....)
Ullu hääl: Lõpetage!
Ma... ma... kardan.
Õpetaja: Tubli, Muhkel!
Sinust saab kord kõva koll, aga sina Ullu, oled argpüks. Kus sa oled? Kus see
Ullu on?
Ullu ronib pingi alt välja.
Ullu: Siin. Mina... mul
läks kingapael lahti.
Kalli: Ullul on
sandaalid. (Naer.)
Õpetaja: Terane poiss!
Aga näita nüüd kas sulle kummitamisest ka midagi meelde jäi. (Kalli
proovib kummitada, kuid tal ei kuku see välja.)
Kalli: Mina... ma ei
oska.
Ullu: Terane poiss.. See
ei peleta kärbestki. (Kõlavad kellalöögid.)
Õpetaja: Tund on
lõppenud. Ärge te vahetunni ajal rumalusi tehke. Ei mingit tähtede lugemist, ei
mingeid luuletusi. (Õpetaja lahkub. Kohe hakkab Ullu Kalli ees
karglema ja teda narritama.)
Ullu: Kalli, Kalli,
Kalli, kaotas ära salli, neelas alla palli, Kalli, Kalli, Kalli.
Kolentin: Loed luuletusi,
jah? (Ullu kohkub.)
Ullu: Mina? Mina ei loe
midagi.
Niuks: Loeb justkui küll.
Vambu: Peab minema
õpetajale ütlema.
Ullu: Ei ole vaja... Ma
ise, ma lähen ütlen ise. Ma lähen kaeban ise enda peale.
Ullu tõttab minema.
Muhkel: Lase käia,
kitukas. (Astub Kalli juurde.) Ära pabista! Küll sinul ka see värk minema hakkab.
Pead ainult julgem olema ja kätega kõvasti vehkima. Proovi! (Muhkel ja
Kolentin hakkavad Kallile kollitamist näitama ning Kalli jäljendab neid
püüdlikult. Äkitselt kukub tema hõlma alt välja viiul.)
Kolentin: Mis see on?
Keku: Kas seda süüakse
või? Naljakas asi.
Kalli: See on .... Ma ei
tohi ütelda .... See on saladus.
Niux: Meile võid küll
ütelda.
Vambu: Meie ei räägi
kellelegi.
Kalli: See on... , see on
viiul!
Muhkel: Mis asi? Mis see
on?
Kolentin: Ütle, veel
kord!
Kalli: See on viiul.
Sellega mängitakse.
Keku: Mida? Kas varast ja
võmmi või?
Niuks: Kas kabet või
malet?
Kalli: Muusikat.
Muhkel: Mida? Mismoodi?
Kolentin: Mängi selle
asjaga. (Kalli sätib viiuli lõua alla ja hakkab
mängima. Poisid kuulavad.)
Vambu: Lahe värk. Täitsa
kipa.
Kolentin: See on nagu
luuletused... Või isegi veel parem.
Muhkel: Tõmba veel, ole
täitsa, tõmba.
Kalli mängib veel, vargsi tulevad lavale Ullu ja õpetaja.
Ullu: Näete, õpetaja,
näete. (Kalli katkestab mängu ja peidab viiuli selja taha. Õpetaja tuleb ja
võtab talt selle käest. Uurib viiult, isegi nuusib.)
Õpetaja: Meie koolis
sellisele rämpsule kohta ei ole. Põletame ära.
Kalli: Ei tohi, ei tohi!
Õpetaja: Peab! Ja käsi
vanematel kooli tulla. (Õpetaja lahkub.)
Ullu: Said nüüd, said!
Moosekant...
Muhkel: Aga sa saad.
Ullu: Appi, appi õpetaja.
(Ullu ees
ja Muhkel tema kannul tormavad minema.)
Kolentin: Ära nuta, minu
vanemaid kutsutakse ka peaaegu igal öösel kooli.
Kalli: Minu viiul, minu
väikene viulu.
TEINE VAATUS.
Ullu: Näete, õpetaja,
näete.
Õpetaja: Sina oledki siis
see, kes teeb meie kollielule lõpu. See on võluviiul.
(Kostub pauk, toss
kõikjal ning läbi tossu on kuulda vaid viiulimängu.)
Suure paugu teooria.
Isa: Et inimene olla,
peab olema tugev.
Ema: Terves kehas terve
vaim.
Õpetaja: Peab end
hoogsalt liigutama, et kollilaiskus peale ei langeks ja võimust ei võtaks.
Kalli: Kuidas oleks ühe
tantsuga?
Niuks: Tants on kindlasti
midagi sellist, mis aitaks meil inimeseks saada.
Ullu: Tants? Mis see veel
on?
Keku: Tants? Ah tants!
See on mulle tuttav. Ma ise nägin telekast, kuidas inimesed tantsisid.
Vambu: Kust sa nägid?
Keku: Telekast.
Televiisori purgist. Kui inimesed midagi hästi teha oskavad, siis nad tahavad
seda teistelegi näidata ja ronivad televiisori purgi sisse.
Ullu: Mina oskan hästi
hüpata.
Keku: No eks hüppa siis
purki!
Õpetaja: Tasa! Mis asja
te jagelete? Niimoodi omavahel tülitsedes ja kakeldes ei jõua me kuhugi. Kuhu
me nüüd pooleli jäimegi?
Kolentin: Tantsu juurde.
Õpetaja: Ah jaa! Tantsu
juurde. Arvan, et nüüd oleks õige aeg üks korralik tants tantsida.
Ullu: Muusikat! ... Ma
ütlesin muusikat!
Muhkel: Nii ei lähe. Kus
su võlusõna on?
Ullu: Egas ma mingi võlur
pole, et võlusõnu peaksin teadma.
Kolentin: Siiski, siiski.
Palun muusikat!
TANTS. RAMMSTEIN.
Keku: Noh, kuidas ma
välja näen, kas ma olen ka juba inimese moodi?
Niuks: Sa oled pesuehtne
koll.
Keku: Kui ehtne?
Niuks: Pesuehtne.
Ema: No siis tuleb end
veel liigutada.
Muhkel: Muudkui liiguta
ja liiguta, kas siis kuidagi teistmoodi ei saa?
Isa: Ma arvan, et tuleb
end kuidagi jõulisemalt väljendada. Kuidas oleks kohalike jõu- ja ilunumbritega?
Kolentin: See on hea
mõte.
Vambu: Palun muusikat!
PÜRAMIIDID. TSIRKUSEMUUSIKA.
Keku: Kas nüüd on siis
juba midagi märgata?
Niuks: Mitte midagi.
Muhkel: Aga mina tunnen
endas mingit imelikku rahutust. Justkui toimuks midagi.
Ullu: Siin vasaku külje
peal on nagu mingit liikumist tunda.
Kalli: See võib süda
olla.
Kolentin: Täitsa
võimalik.
Ema: See on nii meeldiv
tunne.
Isa: Vaja siis hoogu
juurde anda.
Õpetaja: Aga me oleme ju
veel kolliaruga. Selle vastu peab midagi ette võtma. Luule on läbi aegade olnud
kultuuris kesksel kohal.
Ullu: Kes see Luule veel
on?
Õpetaja: Mitte kes, vaid
mis? Noh luule on luuletused noh. Kes soovib lugeda luuletust?
Ullu: Mina olen tuntud
värsisepp ja luulemeister. Nimesid ma ei hakka nimetama, sest ma olen viisakas
koll ja tahan saada viisakaks inimeseks, aga nüüd siin ja praegu loen ma teile
luuletuse ühest Kallist, see tähendab kollist, kes kaotas ära salli ja lõpuks
leidis endale palli.
Õpetaja: Stopp! Aitab!
Kes tahab ilusaid luuletusi lugeda?
Kõik läbisegi: Mina, mina!
LUULETUSTE LUGEMINE.
Õpetaja: Koll võib saada
inimeseks läbi muusika. Juba vanaaja kollid tundsid muusika võlujõudu ja näete
kui palju on tänapäeval inimesi - need on ju kõik endised kollid.
Ema: Proovime siis
laulda.
"Instrumental Quadliebet" jt. laulud
Keku: Appi, mu nahk
kiheleb.
Kõik läbisegi: Minul ka, minul ka.
E.Grieg "4 aastaaega - Kevad"