KIVIDE PÜSIVUS JA SÖÖVITUSPINDADEGA KIVID III
Herbert Viiding ja Rein Kask
Miks tekivad ühel kivil ribid, teisel mügarad, kolmandal aga hoopis koopad?
Porsumine huumushapete toimel ilmneb kõige selgemini mullakihis, eritiaga niisketes
glei- ja soomuldades lebavatel rändkividel. Sellistest muldadest maaparandustöödel
hunnikutesse koondatud rändkivid on sageli konarliku, muhkliku, aukliku või ribilise
pinnaga. Niisugune porsumisvormide suur mitmekesisus sünnitab paratamatult uudishimu,
kuidas need küll õieti tekivad.
Kivide porsumise või kulumise kõige lihtsam viis on lausporsumine või -kulumine, kus
kogu kivipind mureneb või kulub ühtlaselt, jättes enam- vähem ühtlaselt tasase või
krobelise pinna. Välisjõudude poolt kulutatud kivipinnad võivad mõnikord olla
erakordselt tasased, lausa libedaks lihvitud, nagu näiteks tuuleihke läbiteinud
tuultahukad või jääihkest silutud rändkivide pinnad. Murenemisest haaratud kivides on
tasane pind suur haruldus: seda võime otsida vaid väga peeneteralistel kivimitel ja
sedagi juhul, kui rabenemis- või porsumisprotsess on ühtlaselt hõlmanud kogu kivimi.
Harilikult on kivide murenemispindadel selge mikroreljeef, millest nähtub mõjutavate
protsesside valikulisus, sõltuvus kivimi ehitusest, mineraaliterakeste koostisest või
protsessi dünaamikast. Viimane sõltub oluliselt kivipinna eksponeeritusest teda
mõjustavatele ühenditele ja mullakihis ringlevatele vesilahustele.
| Mineraalide keemilist püsivust erinevates mullatüüpides ja
-horisontides ning sõltuvus huumushapete koostisest ning keskkonna füüsikalis-
keemilistest tingimustest on võrdlevalt uuritud veel vähe. Võib vaid väita, et
orgaaniliste hapete söövituse suhtes on eriti tundlik biotiit. Sellele järgnevad
labrador, küünekivi ja kloriit. Muskoviit, eriti aga kaoliniit on nendest tunduvalt
püsivamad. Kivimi valikiline murenemine sõltuvalt mineraalsest koostisest avaldub ilmekalt porfüürilise või porfüüritaolise struktuuriga kivimites. Püsivamateks mineraalideks, mis jäävad porsunud kivimi pinnale jäänukmügaratena, on stauroliit stauroliitkildas, uraliit uraliitporfüriidis, aluseline plagioklass labradorporfüriidis, granaadi (almandiini) kristallid granaatgraniidis. Augud kivipinnal tekivad nende suuremate kristallide arvel, mis ümbritsevates mineraalidest on vähem vastupidavad. Sellised mineraalid on näiteks augiit gabrodes, mõned granaadid (grossulaarid) gneissides, kaaljumpäevakivi rabakivides. Ümmargusi päevakivikristalle ümbritsevaid oligoklassiümbriseid markeerivad mõnikord rõngakujulised süvendid. Kivimi
tekstuurist põjustatud murenemispinnad on kõige levinumad migmatiitidel. Et viimased
moodustavad erineva mineraalse koostise ja terajämedusega kihte ning pesi, võime nende
murenenud rahnudel sageli leida ribilisi, soonelis- vaondilisi ja ksenoliitpesalisi
skulptuure. Selle erijuhtum on haruldane torujas vorm. Küllaltki sage on gneisjaskihiline porsumispind, kus leostanud mineraaliks on enamasti teatud pindadele paigutunud biotiit. Kiltjaskihiline söövituspind erineb eelmisest korrapärasema tasapinnalise kihtmineraalide paigutuse tõttu. Õige sageli võib leida mitmesugustes peeneteralistes moondekivides, nagu gneisid, leptiidid, kvartsiidid ja epidiabaasid, lõikuvsoonelist pinda, kus õhukesed püsivamad kvartsirikkad juussooned kerkivad kivimi pinnal kõrgemale sirgjooneliste lõikuvate ribade süsteemina. Vastupidist pilti - lõhelist porsumispinda - võime leida pegmatiitides või gneissides, milles on leostunud soontena paigutunud biotiit. Tihedamassilise tekstuuriga kivimites, kus valikuliseks söövituseks puuduvad mineraloogilised, struktuurilised või tekstuurilised eeldused, saab porsumisel otsustavaks lahuste tsirkulatsiooni dünaamika, kivimipinna kontakteerumine teda mõjustavate lahustega. Seejuures võib määravaks kujuneda kivimi pinnal leiduv tühine lohuke, kuhu näiteks kogunes huumushapperikas gravitatsioonivesi. Edasine protsess põhjustas uurete süvenemist ja laienemist. |
|
 Pegmatiidi kibraline söövituspind |
|
 Gneisjaskihiline söövitusvorm |
|
 Kiltjaskihiline söövituspind |
| Vastavalt huumushapeterikka vesilahuse ringlemise
iseloomule ning porsumise järgule võime eristada sujuvat lohulist ehk rõugelist ,
teravate kontuuridega kärjelist ning koopalist söövituspinda. Väga intensiivse koopalise porsumise korral võib eaialgsest rändkivist säilida vaid korrapäratu kujuga kummalisi relikte - karkassjäänukilisi söövitusrelikte. Dünaamiliste korrosioonivormide järgi rändkivi pinnal võime taastada kivi kunagise asendi mullakihis ning öelda, milline osa kivist paiknes huumuskihis, milline sügavamal moreenis või liivas ja millisest piirjoonest alates kivi ulatus üle maapinna. Kuigi enamikul juhtudel on porsumisvormidega kivide geneetiline rühm ja tüüpkahtluseta määratav, ei ole alati selge porsumise käik. Sugugi haruldased pole ka erinevate põhjuste kombinatsioonist tekkinud porsumisvormid, näiteks lõhelis- koopaline, soonelis- koopaline, migmatiitlohuline jne. söövitus kividel.
Kui kiiresti lagundavad huumushapped kivi? Nagu märgitud, kujunevad rändkividel mitmesugused porsumisjäljed sõltuvalt kivimi mineraalsest koostisest, struktuurist ja tekstuurist, kivi ühe või teise pinna eksponeeritusest huumuskihile, samuti huumuse iseloomust ja koostisest. |
|
 Koopaline korrosioon diabaasis |
Mõnedel sammalkattega graniitrahnudel on leitud 4 - 5 cm sügavusi söövituslohukesi. Soomuldades paiknevates diabaasides, uraliitporfüriitides või gneissides on registeeritud koopaid ja vaondeid, mille sügavus ulatub 15 - 25 cm- ni . Need arvud ei kajasta veel meie rändkivide porsumise maksimaalset ulatust kivipinnas, sest tõenäoliselt arenes ühtaegu koopalise porsumisega ka lausporsumine. Otseselt on võimalik mõõta sama kivimi kõrvutiste pinnaosade erinevat murenemiskindlust. Arvestades meie rändkivide pindmise porsumise maksimaalseks ajaks umbes 8000 aastat, s.o. aega alates soosetete ja püsiva huumuskihi kujunemisest pärast viimase mandrijää taandumist, võiksime valikprosumise kiirus, kui seda on oletanud teised 0,03 - 0,05 mm aastas. See on suurim kiirus, kui seda on oletanud teised uurijad, kes huumushapete toimet tard- ja moondekivimitesse seni käditlenud. Seni on vihjatud vaid mõne sentimeetri sügavustele söövituslohukestele, kusjuures huumusainete toimeaeg on nähtavasti olnud võrratult pikem holotseeni kestusest . Seega tuleb järeldada, et kivide porsumise ulatust huumusainete toimel ei ole seni veel obektiivselt hinnatud.
Otsesed vaatlusandmed on seotud suuremate või väiksemate rändkividega, mis enamasti vaid osaliselt puutuvad kokku huumuskihiga. Võib arvata, et mullas igast küljest huumushapete mõjustada olevate väiksemate rändkivide ja veeriste söövitus toimub veelgi energilisemalt ja pidevamalt. Moreense lähtrekiviga mullas leidub väga erineva koostisega rändkive, mille porsumisel vabaneb mitmesuguseid taimedele vajalikke makro- ja mikroelemente. Nende elementide pidev vabanemine taimestiku mõjul tagabki niisuguste muldade viljakuse ühtlase loodusliku taastootmisprotsessi.
Eesti Loodus 1984, nr.2