LOODUSE SUURIM JÕUMASIN

Lennates ümber maakera, veendusin ma oma silmaga, et meie planeedil on vett rohkem kui maismaad.
Maailmamere veed hõlmavad 70, 8 % Maa pinnast, ülejäänud osa kuulub maismaale. Vee all on nii suur ala, et maad võiks isegi nimetada Ookeanide või Vee planeediks. Igalt poolt ulatuvad maailmamerre sinised niidid. Nad moodustavad keerulisi võrke, mis meenutavad võimsate puude haralisi kroone. Sinised niidid on meie planeedi jõed. Suvel kannavad nad oma vett kallaste vahel ning mööda neid sõidavad laevad, kaatrid, jahid, veealused tiibadel lendavad lumivalged "Raketid" ja " Meteoorid" Kuid hoopis teistsugune elu algab talvel. Jõed on siis tardunud, jäässe aheldatud, vaiksed. Ka jääturvise all jätkab vesi endiselt oma teekonda.
Miks jõed voolavad? Kust saavad nad vee? Miks ookeanid ja mered üle ei hakka ajama? Kuhu viivad jõed oma veed?
Üks teadlaste suuremaid saavutusi on olnud vee ringkäigu avastamine maakeral.
Ookeanide, merede, järvede ja kogu maismaa pinnalt tõuseb atmosfääri igal aastal palju palju vett, mis suuremas osas tuleb maailmamerest. Kui veeaur satub jahedamatesse atmosfäärikihtidesse, läheb ta üle vedelasse või tahkesse olekusse, moodustades väikesi veepiisku või jääkristalle. Neist kujunevad pilved, mis võivad niiskusest niivõrd küllastuda, et muutuvad raskeks ja ei suuda enam vabalt õhus hõljuda. Siis langevad sademed ning sajab vihma. Sademed on vee ringkäigu teine lüli. Aasta jooksul langeb atmosfäärist veepinnale vett, mille kogus pole väike. See vesi, mida õhuvoolud mandritele ja maailmamere saartele kannavad, moodustab jõgesid, järvi, liustikke, põhjavett. Pilvedest maapinnale langev vesi voolab raskusjõu mõjul kõrgematelt kohtadelt madalamatele. Vooluveed on väga aktiivsed. Nad uuristavad maapinda ja kujundavad pikki süvendeid - jõesänge. Üksteisega ühinedes muutuvad veevoolud suuremaks, väikestest ojakestest tekivad jõed. Ja iga vool suubub kusagil teise jõkke, merre, järve või ookeani. Vesi voolab jõgedes aastaringselt. Kuid mitte kõikide voolu moodustavate veetilkade päritolu pole ühesugune. Ühtedel on seljataga pikk tee kõrgmäestikuliselt ja igilume aladelt, teised on talvise lume sulamisveed, kolmandad satuvad jõesängi allikatest, mis on end maapõue sajandipikkusest vangistusest vabastanud. Mitte kõik sademed ei voola vihmade, lume või liustike sulamisvete näol mööda maapinda jõgedena ära. Osa mahalangenud veest imendub lõhede, pooride, pragude ja tühikute kaudu maapinna sisse, et maa-aluseid veevarusid täiendada. Kui maakoor oleks läbipaistev, siis võiksime vangistatud vete liikumist oma silmaga jälgida. Me näeksime, et maapõues on omad jõed, mis voolavad vettkandvates kihtides, ja mered, mis kujutavad endast suuri maa- aluseid veekogumeid. Ka siin liigub vesi pidevalt, ainult liikumiskiirused on maapealsete vooludega võrreldes väga väikesed. Liikudes maa sees ühest kohast teise, jõuab vesi lõppude lõpuks maapinnale allikatena, mis toidavad jõgesid ja ojasid. Osa põhjavett läheb varjatud teid pidi otse ookeani, meredesse või järvedesse.
Nüüd oleme jälginud vee ringkäigu kõige tähtsamaid lülisid maakeral. Maailmamere pinnalt aurunud vesi pöördub sinna tagasi. Ringkäigu viimaseks, sulgevaks lüliks on väsimatu töömehed jõed - Maa veevedajad.
A.Muranov, Maakera loodusjõudude kütkes, Tln., 1986. lk.73 -76 (lühendatud).