KIVISTISTEST JA NENDE KOGUMISEST II
D.Kaljo
Järgnevas püüame kõige üldisemates joontes tutvuda mõne rühma Eesti fossiilsest faunast.
|
|
Korallid. Kaasaegsetes soojades meredeski rikkalikult esindatud laialdasest korallide rühmast esinevad Eesti aluspõhjas sagedamini ainult tetrakorallid ja tabulaadid, kes vanaaegkonna lõpuks surid peaaegu täielikult välja. Meil esinevad nad ordoviitsiumi lõpus ja siluris.
Jooniselt selgub, et tetrakorallid, olles kinnitunud tipu külgmise osaga põhjale, olid kumera küljega pöördunud vastuvoolu, käsihaarmetega püüdsid aga veevoolust kantud toiduosakesi. |
| Tabulaatide kolooniad (üksikvorme nende hulgas ei ole) on kujult enamasti ebakorrapäraselt sfäärilised, harvem okslikud või ristlõikes ketjad. Kolooniat moodustavad torukesi nimetatakse koralliitideks. Viimased on kas ümara, ovaalse või hulknurkse ristlõikega. Koralliitide sisemus jaguneb horisontaalsete vaheseintega (taabulad) osadeks, kusjuures kõige ülemise osa, karikas, asus koralli eluajal loomik. |
|
Korallid on tänapäeval eranditult soojade merede elanikud ning nende normaalse arenemise tingimuseks on puhas hapnikurikas vesi. Vanaaegkonna korallide uurimine on aga näidanud, et need olid tunduvalt vähenõudlikumad kui kaasaegsed ning nad võisid elada ka mudases vees, kuigi eelistasid juba siis puhast vett. Enamasti on meil esinevad korallid väikesed - tetrakorallide kõrgus on tavaliselt 5 - 10 cm piires ning umbes samasugune on ka tabulaatide kolooniate läbimõõt. Kuid leidub ka üksikuid hiiglasi. Näiteks porkuni lademes esinev Streptelasma giganteum kasvas üle kolmekümne sentimeetri kõrguseks ja samast leitud Mesofavosites'e koloonia läbimõõt on umbes 1,5 meetrit.
Eesti Loodus juuli 1959