MAAKERA ESIMESED ASUKAD. Teadlased arvavad, et umbes poolteist tuhat miljonit aastat tagasi tekkisid maakeral esimesed elusolendid. Need olid imetillukesed läbipaistvad sültjad tombukesed. Lained ja tuul ujutasid neid ookeani rannaäärses soojas vees. Miljonite aastate jooksul sültjad tombukesed arenesid suuremaks, muutsid järjest oma kuju ja mõnel neist tekkisid jalgadetaolised kombitsad. Ühtedele kasvas veel ümber lubjast karp, teistele jälle spiraalikeerdunud või pikk sirge torujas koda. Oli ka olendeid, kellele ei kasvanud karpi ega koda, vaid kelle keha kattus tugevate lubjakilbikestega. Vähitaolisele ürgsele loomale, kelle pea, selg ja saba olid kilbikestega kaitstud, andsid teadlased nimeks triboliit. Sellest on vähemalt 500 miljonit aastat tagasi, kui triboliidid merepõhjas roomasid. Neid oli igas suuruses: mõned herneterast väiksemad, mõned laiad nagu labakindad, mõned koguni poole meetri pikkused. Ühed triboliidid peitsid ennast maasse, jättes välja vaid kahe peenikese kepi otsas asuvad silmad. Teised, kellel olid ujumisjalad, kaheharuline saba ja silmad, millega sai igale poole vaadata, võisid iseseisvalt ujuda. Samal ajal elasid meres ka spiraalsetes või torujates kodades peajalgsed molluskid. Neil olid triibulised kojad, mis olid kuni 4,5 meetrit pikad. Kogu meri lausa kubises triboliitidest ja molluskitest. Kui need loomad hukkusid, kattus merepõhi kilbikeste ja kodadega. Neid ladestus järjest juurde ning aegade jooksul nad liitusid üksteisega ja kivistusid. Nii tekkisid meil eriti Põhja-Eestis tuntud paksud paekivikihid. Tallinnas, Tartus ja Peterburis on ehitatud paekivist maju; ka paljud trepiastmed ja kõnniteed on tehtud paeplaatidest. Kui tähelepanelikult vaadata, võib paeplaatides näha kivistunud triboliitide kilbikeste ja molluskite kodade jäljendeid. Miljonite aastate jooksul ilmastik ja loomade elutingimused muutusid. See põhjustas ühtede loomade hukkumise ja teiste arenemise. Mingitest mereussidest arenesid kalad. Mõnedel kaladel muutus nahk nii paksuks, et nad olid nagu soomusrüüga kaetud, nendest said rüükalad. Rüükalad olid iidse mere teiste kalade hirmsateks vaenlasteks. Tartu lähedalt Aruküla koobaste ja Narva jõe kallaste punasest liivakivist on leitud hulgaliselt rüükalade luid. Merelahtedes ja järvedes olevaid kalu tabas tihti õnnetus. Meri taganes ja lahed jäid kuivaks, järved soostusid. Tohutu hulk kalu hävines. Aga need kalad, kes suutsid lõpustega ka kuival hingata, jäid elama. Nende järglastel arenesid maapinnal ronimiseks uimedest kõlblikud tiivad ja mõnedel isegi varvastega jalad; lõpustest arenesid kopsud. Nii tekkisid sadade miljonite aastate eest kahepaiksed sisalikud, kes võisid elada niihästi vees kui ka kuival. Kuid arenesid ka maismaasisalikud, kes enam vette ei läinud. Tohutu suurteks loomadeks arenesid meresisalikud. Nende paksu kere küljes oli kaks paari ujumisloivasid, pikk saba ja pika kaela otsas maopea. Nad olid head ujujad, kuid võisid ka kaldale ronida. Maismaal elasid paljude teiste kummaliste kehaehitusega sisalike kõrval stegosaurused. Nad olid praegustest elevantidest palju kõrgemad ja paksemad. Aga pea oli stegosaurustel väike ja hambad nii pisikesed, et nad said süüa ainult õrnu rohuliblesid. Stegosauruste iseärasuseks oli see, et neil oli kaks aju: üks peas, teine sabas. Peaaju juhtis looma eespoolt, sabaaju tagapoolt. Kui mõni kiskjasisalik tuli stegosaurustele kallale, peksid nad vaenlast sabaga, millel olid püsti pikad teravad ogad. Stegosaurused olid kaitstud paksude luunaastudega ja neil oli seljas veel kaks rida püstiseisvaid luukilpe. Osa väiksemaid maismaasisalikke hakkas elama puude otsas. Nad tegid hüppeid puult puule. Nii arenes nende esi- ja tagakäppade vahele lennunahk, nagu on praegu nahkhiirtel. Lendavatel sisalikel kadus keha kattev soomus, asemele jäi paljas nahk. Mõnel aga arenesid soomustest suled. Mõned neist olid kanasuurused kiskjad, kes sõid väiksemaid loomi. Kuid päris linnud nad siiski ei olnud, nad lendasid halvasti, suus olid neil sisaliku hambad ning puuoksast hoidsid nad kinni jalgade ja tiibade küljes olevate küünistega. Kõige suuremad kõigist loomadest maakeral on olnud brontosaurused, kes kunagi maakeral on elanud. Need olid rohusööjad hiiglasisalikud. Nad olid nii kõrged, et oleksid võinud vabalt maja teise korruse akendest sisse vaadata ja kaalusid rohkem kui viis kõige raskemat elevanti. Brontosaurustel oli pika jämeda kaela otsas väike pea ja mööda maad lohises ilmatu pikk saba. Kui me oleksime tahtnud minna brontosauruste peast sabaotsani, siis oleksime pidanud astuma kolmkümmend hästi pikka sammu. Neil loomadel olid küll jämedad sabataolised jalad, kuid maad mööda nad käia siiski ei saanud: keha oli neil nii raske, et jalad oleksid murdunud. Nad viibisid kogu oma elu kaelani vees, jalad põlvist saadik vajunud pehmesse mudasse. Kohutavateks kiskjateks olid türannosaurused. Nad olid peaaegu kahe elevandi raskused ja nii kõrged kui telefonipostid. Hambad 15 korda inimese hammastest pikemad ja teravad kui odaotsad. Käisid kahel jämedal jalal. Nii esi kui ka tagujalgade küljes olid pikad teravad küünised. Sisalikud elasid vees ja maa peal ning lendasid õhus miljoneid aastaid. Siis nad hukkusid ja asemele ilmusid hoopis teistsugused loomad - praegustele elevantidele, ninasarvikute, hobuste ja ahvide esivanemad. Pioneer, 1967.