Tõmmake sõnadele, milles esineb d, üks joon, kus aga esineb t, kaks joont alla! Päike kadus pilve taha. Katus on talvel lumega kaetud. Õde õpib õmblema. Mõte lendab kiiremini kui lind. Keda ei tunta töös, seda ei silmata siidis. Taeva äärele tõuseb kuuketas. Ära kiida silda enne kui üle oled. Õpilane sai õpetajalt kiita. Tädi ostis poest uue räti. Miks nii kurb on minu süda? Rõõm on rahu tütar. Poe uksel ripub silt. Kõrge sild viib üle jõe. Lind laulab linnu õhinal. Sinine lint kinnitab tütarlapse juukseid. Poiste vahel tekkis äge riid. Aia ääres seisab puuriit. Lehm aeti lauta. Pere istus lauda. Õhtuooteks anti leiba ja võid. Sõjaväel oli suur võit. Sulane muldab väljal kartulit. Kirjutage lünka d või t. Pa_a sõimab ka_elt, ühed mustad mõlemad. Hoole_us ees, õnne_us taga. Kes koera ei söö_a, söö_ab varast. Pisikest last on tarvis tihti söö_a. Jänes kar_ab kütti. Parem kar_a kui kahetseda. Laenu kerge an_a, raske tagasi saa_a. Eesel kõn_is soolako_iga üle purde. Nõ_er ei suu_a nõuga ai_ata. Ära kii_a ennast, lase teistel kii_a. Aja lehm lau_a ja pane lau_a uks kinni. Paran_a parajal ajal! Koer närib kon_i. Kui_as kän_, nõn_a käbi. Kus tul_, sääl suitsu, kus tuul_, sääl tuisku. Hoolsus, püsivus ja kanna_us või_avad ilma. Jaak hoi_is jõe ääres karja. Ta nägi liivases kal_as auke, kust pääsukesi sisse ja välja len_as. “Lähen õige ja vaa_an järele, kas munad või pojad!” otsustas Jaak. Ta pis_is käe ühte auku, aga põhja ei ula_anud. Siis kääris ta käise üles ja ka_sus uuesti. Vist puu_us nüü_ käsi põhja, sest Jaak hõiskas: “Pojad!” Oma ehma_useks tõmbas ta aga peotäie sisalikke august välja. Pärast se_a ei julenud poiss enam kal_apääsukeste pesi puu_uda.