Vanaaegkonna teine pool on geoloogidele palju huvitavaid leidusid pakkunud. Vanaaegkonna lõpuks kujunes välja ühtne hiidmanner, mille taolist pole olnud ei varaemas ega hilisemas geoloogilise ajaloos. Taimed ja loomad asustasid maismaa nüüd juba lõplikult.
Mäe tekke protsesside mõjul kergitati ürgmandrid kõrgele üles ning vanaaegkonna alguses olid kõikjal maismaal elu arenguks head tingimused. Aga milline see maismaa oli! Ürgsel mandril laiusid esialgu laialdastel aladel kõrbed. Kuid vanaaegkonna keskel hakkasid vajuma ürgse mandri need osad, mis piirnesid Uraali, Kesk-Euroopa ja Kordiljeeride kohal tol ajal laiunud ookeanidega. Mered tungisid sügavale mandrite sisemusse. Näiteks Uraali poolt pealetungiv meri kattis oma maksimaalse leviku perioodil enamuse praegusest Venemaa tasandikust, ulatudes välja Eesti alani.
Siis aga juhtus nii, et maakoore laamade aktiivse liikumise tulemusena pressiti kurdmägedeks Uraalid, Tjan-San, Mongoolia ja Amuuri äärsed alad. Need ühendasid omavahel ürgseid algmandreid Sarmaatia, Angaraa ja Sino-gobi. Et juba varem oli sama aset leidnud Laurentia ja Sarmaatia mandriga, siis kujunes vanaaegkonna lõpuks välja olukord, kus praegused põhjapoolkera maailmajaod olid kõik koondunud kokku üheks nn. Lauraasia mandriks. Sellega asi veel ei piirdunud. Piki Lauraasia lõunaserva, s.o. nüüdisaegse Kesk-Euroopa, Krimmi, Põhja-Kaukaasia, Turkmeenia, Pamiiri ja Kunluni kohal kerkisid noored mäeahelikud.
Lõpuks ühinesid Lauraasia mandriga kuhu kuulus ka Põhja - Ameerika veel ka Aafrika ja Lõuna -Ameerika ühine manner. Vanaaegkonna lõpuks kujunes tohutu ürgmanner.
Lisaks hiiglaslikele mäetekkeliikumistele, mis valitsesid praegustel põhjapoolkeramandritel vanaaegkonna lõpupoole, oli maakoor suhteliselt rahutu ka varem kurrutuse läbiteinud piirkondades. Suurtel aladel tekkisid kiiresti vajuvad häilud, mis täitusid maismaasetetega. Ent kõige olulisem oli sellel perioodil see, et neis osalt ranniku-, osalt jõe- ja järvetasandikke kujutavais häiludes arenesid hiidsõnajalgade, koldade, osjade džunglid. Märga soisesse pinnasesse langenud tüved ei kõdunenud, vaid maeti häiludesse kantud liiva ja savi alla. Hiljem kujunesid need kivi- ja pruunsöelasunditeks.
Enamasti on sütt sisaldavad setted (pool maailmavarudest) kesk ja hiliskarboni vanusega.
Vanaaegkonnas oli praegustel põhjapoolkera mandritel liiva- ja kivikõrbed. Kuid karboni ürgmetsade ajastul käis üle Maa nagu tormiline kevadine puhang, mille järel peaaegu kogu planeet kattus äkki rohelise taimevaibaga. "Vaip" pole võib - olla kohane sõna, sest tegemist oli kuni kolmekümne meetri kõrguste puuhiiglastega. Kivisöeajastu metsad töötasid fotosünteesi toimel ümber tohutu hulgal süsihappegaasi. Arvatakse, et õhk tollal oli hästi hapnikurikas ja niiske.
Kuid sellele ilusale ajastule järgnes täiesti vastand aeg. Korraga kadusid hiidsõnajalad ja rikkalikud ürgdzunglid. Suurem osa maakerast muutus täielikuks kõrbeks. Tuul keerutas tohututel aladel punasevärvilist kõrbeliiva. Hävisid metsad ja nii muutusid ka taimed. Tekkisid okastaimed ja kaktuselised.

Horisont 1976 Nr.4. lk.12. (lühendatud).