BALTI KLINDI PÄRITOLU Balti klint on Ida-Euroopa lauskmaa loodeosa huvitavamaid pinnavorme. Temast ühele poole jääb kristalsetest kivimitest koosnev Skandinaavia kilp, teisele poole settekivimitest koosnev Ida-Euroopa platvorm. See on geoloogiline piir, millega teadlased määravad ka mitmed muud looduslikud piirid ning sellepärast on paljud teadlased huvitunud Balti klindi tekkeloost. Kas liustiku purustus või mere murrutus? Umbes 150 aasta jooksul on balti klindi tekke kohta avaldatud üsna vastakaid oletusi. Ühed teadlased arvavad, et see klint on tekkinud liustiku kulutuse tagajärjel, aga teised peavad seda mere murrutuseks. Jääliustiku aktiivne tegevus Soome lahe ja ja paekalda kohal oli väga lühike. Arvatavasti kulus viimase jääaja liustiku taandumiseks Põhja-Eestis Salpausselkä servamoodustisteni Lõuna-Soomes 1000-1500 aastat. Jääaegade kestus oli lühem jäävaheaegade kestusest ning liustike pealetung oli taandumisest kiirem. Seega liustikud ületasid kiiresti soome lahe. Paekalda ees pidurdunud liustik kasvas küllalt paksuks ja hakkas takistust ületades edasi lõunasse liikuma, alumine osa jäi aga Soome lahes pidama. Selle tagajärjel katus Soome laht ja paekallas mitme kilomeetri paksuse jääliustiku alla pikaks ajaks. Hiljem on reljeefil tekkinud erosioon, mis on settekivimeid hoolega lihvinud. Sel ajal olid kõik settekivimite kihid sellel alal lõunasuunalise kallakuga. See põhjustas Eestis paekalda tekkimise. Arvatakse, et kulutuses etendasid suurt osa jõed. Peajõed voolasid Soome lahte pidi ja Läänemere nõo kaudu lõunasse mere suunas, mille tase oli praeguste merede tasemest tunduvalt madalam. Soome lahes voolanud nn. Ürg-Neeva lõunaveer kujunes järsemaks tänu kihtide lõunasuunalisele kallakule ja pehmusele. Sellesse paese lõunakaldaga ürgjõkke suubus palju lisajõgesid. Eestist on leitud sellest ajast pärit vanu jõeorge, mille põhi on praegu 100-150 m allpool merepinda. Pärast Soome lahe ning sellega piirnevate alade maismaastumist algas astangute teke ja samal ajal taandusid nad järjest lõuna poole. Suurima astangu moodustas kristalsete ja settekivimite piiril kujunenud Balti klint. Paekalda areng jätkus kvaternaari ajastu jäätumise mõjul; teda lõhkusid liustikud ja jääjärved, jäävaheaegadel tegid oma lainetega purustavat tööd Läänemere nõos olnud veekogud. Lõpliku viimistluse sai paekallas viimase 10 000-11 000 aasta jooksul, kui ta oli Läänemere ja tema eelkäijate meelevallas. Mandrijää sulamisest tingitud maatõusu tõttu kerkis paekallas aeglaselt merest, algul idas, kus ta on kõrgem, hiljem läänes kus ta on madalam. Paekalda hilisemat arengut on soodustanud erinevused kivimite vastupidavuses geoloogilistele välisjõududele ja tektoonilised lõhed. Neid mööda tungib vesi sügavamale, mis sunnib kivimeid rebenema, lahustab neid ja kannab ära, kuni tekivad ulatuslikud varingud. Kuid paekallas jätkab oma noorenemist ka edaspidi. *klint -(see sõna tuleb taani keelest) tähendab kulumisjärsakut, mis on tekkinud ühesuunalise kallakuga ja erisuguse kulumiskindlusega kivimite kihist. Eesti Loodus 1992 Nr. 2, Lk. 77-81.(lühendatud)