PUUPEA - TRIINU Helju Rammo järgi Emakeele õpetaja tuli klassi. Selles polnud midagi ebatavalist. Kuid ebatavalisena valendasid ta käes puhtad paberilehed. Need lehed pani õpetaja lauale ja ütles : "Täna seisab teil kõigil ees tähtis töö. Peate kirjutama kirjandi teemal "Minu unistus". Kirjandid viiakse rajooni haridusosakonda ja sealt lähevad paremad tööd edasi haridusministeeriumi." Oli see vast uudis! "Mismoodi me peame need kirjandid kirjutama?" küsis kohe keegi klassist. "Aga mis on unistus?" vastas õpetaja küsimusega ja jätkas: "Unistamine on väga oluline tegur meie elus. Unistades seame endale suured ja kõrged eesmärgid. Õilis unistus aitab meil ka tahtejõudu kasvatada, et püstitatud eesmärgini jõuda. Nii annab unistus meile tiivad." Paksu patsiga Triinu kuulas õpetajat ja kujutas ette, et tal ongi juba tiivad, millega ta kapsaliblikana kodukolhoosipõldude kohal tiirutab. Õpilased hakkasid arutama selle üle, millest keegi unistab. Klassi nõrgim õpilane Andres vaatas aknast välja, nägi seal traktorit ja koos otsustati, et Andrese unistuseks ongi saada traktoristiks. Kolhoosi esimehe poeg soovis saada reaktiivlennuki esimeseks piloodiks. Arstiabipunkti sanitari tütar Mäe Mari arvas, et temast võiks tulla säärane arst, kes leiutab rohu kõigi haiguste vastu. Õpetajale meeldis laste selline arutelu. Ta palus mitte kiirustada ja iga lause enne kirjapanemist hoolega läbi mõelda. Viivu pärast kummardusid kõik õpilased valge paberilehe kohale ja klassis muutus väga vaikseks. Ka paksu patsiga Triinu kirjutas puhtale valgele paberilehele korraliku käekirjaga pealkirja "Minu unistus". Ja sedamaid unustas ta eelneva jutu kõrgetest eesmärkidest, arstidest, traktoristidest ja muust. Triinul oli oma kindel unistus - tsehhi pastapliiats. Just niisugust kandis Käo Ilmar pintsaku rinnataskus. Pealt paistis too nagu hõbedane olevat ja sees oli pliiatsil sinine, punane, kollane ja roheline värv. Sellest pastapliiatsist mõtles Triinu juba pikka aega ühtesoodu. Peaaegu iga päev. Vahel nägi teist koguni öösel unes. Siis ikka kinkis talle keegi pliiatsi ja ta oli hirmus õnnelik. Soov tsehhi pastapliiatsit saada oli nii suur, et ükskord kodus sidus Triinu sinise, punase, kollase ja rohelise värvipliiatsi paelaga kokku ning kattis need sokolaadi ümbert võetus hõbepaberiga. Selle viguriga vahel mängides kujutas ta ette, et tal juba ongi tsehhi pastapliiats. Kõigest sellest kirjutaski nüüd paksu patsiga Triinu oma kirjandis. Järgmisel päeval rääkis õpetaja, et kõik peale Triinu olid mõistnud kirjandi kirjutamise eesmärki. "Ainuüksi Triinu kirjutas ei tea mida kokku. Mõtelge, tema suurimaks unistuseks on tsehhi pastapliiats!" lausus õpetaja. Selle peale kostus klassist mitu häält, kes väitsid, et ka nemad tahaksid endale saada tsehhi pastapliiatsit. Õpetaja selgitas, et seda pliiatsit võib ju endale väga soovida, aga suuremaks unistuseks see küll olla ei saa. Ja Triinul tuli kirjand uuesti kirjutada. Niipea kui pealkiri oli paberile kirjutatud, tulid ka kohe mõtted suurest unistusest …tsehhi pastapliiatsist. Kui kell tunni lõppu teatas, võttis õpetaja Triinult kirjandi ja luges kohapeal läbi. Suur oli tema imestus ja pahameel, sest kirjand jutustas jällegi hõbedasest mitmevärvilisest pastakast. "Ega sa minuga ometi nalja ei tee? Kas sa siis tõesti ei taipa, mis tähendab unistamine? No ütle!" "Taipan küll," vastas Triin hädiselt ja aralt. "Noh, millest sa siis unistad?" "Pastapliiatsist." Õpetaja ohkas kuuldavalt ja kutsus Triinu endaga kaasa õpetajate tuppa. Õpetajate toas oli palju õpetajaid ja isegi direktor istus samas. Emakeele õpetaja kurtis teistele kolleegidele, et ta ei oska Triinuga midagi peale hakata, sest laps ei saa aru, missugune peaks olema üks tõeline unistus. "Meie Triinu kirjutas haridusosakonna kirjandis teist korda, et tema suurimaks unistuseks on pastapliiats." "Nagu minu poistelgi," tähendas matemaatika õpetaja. "Nad on mind nende pastapliiatsite nurumisega ära tüüdanud." "See on lihtsalt praegune moehaigus," avaldas oma arvamust vanaldane käsitöö õpetaja. "Varemalt pastapliiatsit ei tuntud ja viga polnud midagi." Küll proovisid õpetajad Triinult tema tõeliselt suurt unistust hea või kurjaga teada saada, aga lõpuks jõuti ikkagi välja pastapliiatsini. Üksmeelselt tunnistati Triinu puupeaks ja saadeti nuuksuv paksu patsiga Triinu klassi. Helju Rammo. Passita täismees. Tln., 1970.   1. Millest unistas paksu patsiga Triinu, üks tavaline kuuekümnendate aastate koolilaps? 2. Millist kirjandit ootas õpetaja Triinu käest? 3. Kas see pastakas oli ainult Triinu unistus? 4. Uuri oma vanematelt, kas nemad ei ole ehk millestki taolisest oma lapsepõlves unistanud? Palu neil jutustada sulle veidi oma lapsepõlve unistustest. 5. Millest unistad sina, üheksakümnendate aastate lõpu koolilaps?