Munamäng Katkend Eno Raua raamatust "Telepaatiline lugu." Juhtus aga nii, et Jürnas ei jõudnudki veel täielikult rahuneda, kui ta kuulis Kärdi tuttavat häält: "Pee - ter!" Ja mõne hetke pärast järgnes Kärdi kõlavale hüüdele jalgade kõva müdin. Siis hüüdis Peeter: " Seis!" ning müdin lakkas. Loomulikult mängiti muna. Jürna süda juubeldas. Ikkagi oli ta Peetri ja Kärdi üles leidnud! Telepaatilised lained olid veeretanud ta teele Riho ja Rihot jälitades oli ta lõpuks jõudnud oma eesmärgile. Nüüd piilus ta juba julgelt heki seest Marju aeda, sest need, kes muna mängivad, ei märka naljalt ühtki hiilijat. Munamäng kisub inimese niivõrd kaasa. Selge … Peeter, Marju ja Kärt. Ning pisut eemal oli Madis ametis kühvli ja punase mänguämbriga. Nähtavasti olid need Marjul veel lapsepõlvest alles. Muna mängiti täiesti korraliku võrkpalliga, ka see oli arvatavasti Marju jagu. "Maar - juu!" "Pee - teer!" "Kää - ärt!" Seekord ei saanud Kärt palli kätte ja Jürnas võpatas - Peeter tormas otse tema poole, tolligi kõrvale kaldumata, aina tuli ja tuli … "Seis!" karjus Kärt. No lõpuks ometi … Peeter seisis nüüd siinsamas, vaevalt paar meetrit Jürnast eemal. Kärdil polnud lootustki palliga talle pihta saada, vahemaa oli liiga suur. Kuid Marju oli kavalalt õunapuu taha jooksnud ja seepärast otsustas Kärt siiski Peetriga õnne katsuda. Ta tegi Peetri suunas kolm hüpet, nagu mängureeglites lubatud, ja hakkas sihtima. "Ära proovigi!" naeris Peeter. "Nagunii läheb mööda." Kärt proovis siiski. Ja pall lendas üle Peetri pea … Lendas ja vuhises hekki. "Kärdil on muna! Kärdil on muna!" hüüdis Marju. Jürnas aga ei suutnud mängule kaasa elada. Kes saab rohkem või kes saab vähem neid niinimetatud mune, see ei läinud talle üldse korda. Ainuke "muna", mis teda praegu huvitas, oli pall. Sest pall jäi okstesse pidama otse ta nina ees, otse siinsamas. Ta oleks võinud palli käega katsuda. Ja peaaegu siinsamas seisis ka Peeter. Algul oli ta seisnud seljaga Jürna poole, aga kui pall temast mööda lendas, siis keeras ta ringi ja vaatas pallile järele. See tähendab, ta vaatas ühtlasi Jürnale otsa, läbi heki muidugi. Aga hekk oli õnneks küllalt tihe, nii et Jürnas vaatas oma peidupaigast küll Peetrile päris silma sisse, kuid Peeter teda siiski ei märganud. Ja Jürnas tänas mõttes seda inimest, kes oli munamängu reeglid kunagi välja mõtelnud. Need reeglid päästsidki Jürna - Peeter ei tohtinud praegu palli puudutada, sest muidu oleks ta Kärdi muna endale saanud. Palli järele tuli Kärt. Tuli päris rõõmsalt kepseldes, kuigi tal oli muna kirjas. Jürnas tundis, et hingamise rütm jätab jälle soovida. Muidugi, meelega Kärt teda välja ei annaks, seda polnud karta. Aga kogemata, kui ta näiteks ehmub? Kui ta märkab põõsastes liikumatut inimkogu ja ei suuda hirmuhüüatust tagasi hoida? Nüüd oli Kärt kohal. Nüüd oli ta siin … Kummardus … Sirutas käed palli järele välja … "Kärt!" sosistas Jürnas. "Ära karda, see olen mina!" Ta nägi, kuidas tüdruk võpatas, kuid mingit karjatust õnneks ei järgnenud. Kärt vaatas Jürnale otsa. Nii lähedalt ei suutnud oksad pilkude kohtumist takistada ja Jürnas märkas Kärdi silmades imestust. Asjaolude selgitamiseks polnud aga loomulikult aega. "Mine nüüd!" ütles Jürnas sosinal nagu ennegi ja pani sõrme suule, märgiks, et Kärt talle midagi ei ütleks ja niiviisi teiste tähelepanu ei ärataks.. Kärt võttis palli. Keeras ringi ja läks. Kogu viivitus oli kestnud vaid mõne hetke ja keegi ei märganud midagi. Kuid Jürnast hakkas vaevama mure, et pall võib uuesti talle liiga lähedale sattuda, ning siis ei tarvitse enam Kärt olla see, kes ta peidupaiga avastab. Jürnas vaatas ringi - varitsemiseks tuli leida kindlam koht. Ja varsti hakkas ta plangu ja heki vahel ettevaatlikult edasi roomama. Eno Raud. Telepaatiline lugu. Tln., 1970. 1. Mis mängu mängisid lapsed? 2. Kuidas seda mängu mängiti? 3. Kas sina oled ka munamängu mänginud? 4. Kui loed läbi terve raamatu, saad teada, millega lapsed veel peale munamängu kuuekümnendail aastail tegelesid.