MAIPÜHAL
Valeeria Villandi

Jälle rullund sädelema
meie võidulipud,
laps veab käisest vanaema,
tänavale kipub.

Memmgi tunneb nüüd, et on ta
aastakümneid noorem,
ega ole enam kanda
möödund vaeva koorem.

Tuttavad need mehed visad,
kes seal lippe toevad.
Laps ta kõrval hüüab: "Isa!"
Vanamemm näeb poega.

See seal sammub, noor ja uhke,
käes tal lipuvarras.
Memme südames nüüd puhkeb
rõõm nii suur ja harras.

Helendavad punatähed
kauget kuma andes,
rõõmsaid hulki läheb, läheb
punalippe kandes.

Eilsest tööst on vastseil seintel
alles lubjapiisku.
Memmel maja juures seistes
vaade rõõmust niiskub.

Argipäeviti siin ise
ehitavad nemad,
just need samad pidulised -
tütred, pojad, emad.

Vanamemme pihus väike
lapselapse käsi;
täna jõudu annab päike,
lapski nüüd ei väsi.

Tal on kõik, mis noorel vaja, -
õnne, hoolt ja valgust.
Tervitame t e m a aja,
m e i e aja algust!

Valeeria Villandi. Hüpe homsesse. Tln., 1974. Lk. 10 - 12.