I T E

Tema nimi oli Ite ja ta oli kõigist teistest ilusam. Ta juuksed olid õlgheledad ja lokkis ning neid ehtis eriti ilus siidpael. Silmad olid Itel sinised, sinisemad kui taevas, peaaegu nii sinised kui rukkilill. Magama minnes sulges ta silmad ja pikad ripsmed ulatusid siis poole põseni. Liigutamisel pilgutas ta silmi ja kõigele lisaks oskas ütelda "Emme!"
Ite armastas kohevaid õhulisi kleite. Kiki teadis seda ning otsis Ite rõivastuseks ikka kõige ilusamad ja õrnemad lapid. Ta armastas oma ilusat nukku väga, pesi teda iga päev lõhnava seebiga ja kuivatas ainult Ite jaoks valitud pehmest lapist tehtud rätiga. Üldse oli ta väga uhke oma ilusa nuku üle ja näitas seda igaühele.
Ite oli siis veel nagu kõik nukud, rõõmus ja lapselik ning mängis nagu teisedki. Eriti armastas ta mängida väikese nukupoisi Orriga, kellel oli uljas meremehenägu, madruseülikond ja lehvivad paelad mütsi küljes. Ja ka madruspoiss Orri armastas väga ilusat nukku.
Aga Orril oli ainult üks madruseülikond. Et ta oli suur mürakaru, määrdus see ruttu. Kui ta niiviisi määärdununa tuli Ite juurde, ütles see:
"Emme, ära lase, ta määrib mu ära!"
Siis võttis Kiki kätte ja pesi madruspoiss Orri ülikonna kohe puhtaks.
Aga mida rohkem ilusat Itet kiideti, seda uhkemaks ta läks ja seda vähem sobis ta teiste nukkudega.
Kui nukud tahtsid mängida söögikeetmist ja istusid maha kartuleid koorima, ütles Ite:
"Emme, ma ei või, see rikub mu kleidi!"
Ei aidanud ka see, et Kiki õmbles talle põlle, palju ilusama, kui oli teistel nukkudel: põll ei sobinud kahara kleidiga, ja kui Itel põll ees oli, ei olnudki ta nagu enam see. Kõigist teistest ilusam Ite. Nii pidi ilus nukk jääma jälle teiste mängust kõrvale.
Kikile see alguses meeldis. Ta oli kuulnud palju muinasjutte ilusatest printsessidest ja ütles nüüd ka oma Itele:
"Minu printsess, minu ilus printsessikene."
Ja Ite hakkas arvama, et ta on midagi palju enamat kui teised nukud. Isegi söömisel oli temaga häda. Ei kõlvanud ju printsessil süüa harilikku võilille-makaronidest, maltsa-kapsastest ja liiva-tangudest keedetud suppi, tema jaoks pidi ikka valmistama midagi paremat. Ka ei kõlvanud tal süüa harilikult taldrikult, temale sobis ainult kõige parem kristall ja portselan. Et Kikil nii uhkeid lauanõusid ei olnud, pidi ilus Ite tihti jääma söömata.
Ka madruspoiss Orri, kelle madruseülikond oli paljust pesemisest juba luitunud, ei kõlvanud enam Itele paariliseks. Rääkimata veel porgandpea-Riinast, kellel üks jalg oli puust, või topikarust, kellel oli veel ainult üks kõrv ja karv mitmest kohast ära.
Nii ei saanud Ite enam varsti ühestki nukumängust osa võtta: joosta ja hüpata ta ei võinud, see oleks ajanud sassi ta soengu, istuda ta ei võinud, see oleks kortsutanud ta kleidi. Ainult ringmängus hõljus Ite veel meeleldi, aga sealgi enamasti üksi, et näidata teistele oma ilu. Kooli mängides katsus Kiki panna Itet õpetajaks, aga ka sellest ei tulnud midagi välja. Ta oli ikkagi vaid nukk ja oskas ütelda vaid: "Emme!" Kikil oli küll palju kannatust, aga kui Ite ütles ainult: "Emme!", sai ta pahaseks.
"Päh, sa oled paha tüdruk. Midagi sa ei oska!" ütles ta, pani Ite üksi nurka ja hakkas jälle ise õpetajaks.
Nõnda jäi ilus Ite paljudest ilusatest mängudest ilma. Juba oli märgata, et pulkjalaga Porgandi-Riina, kes oli ikka naljakas ja lõbus, sobis madruspoiss Orriga isegi paremini kui imeilus Ite.
Nüüd jäi Ite, kes enne võeti ikka kõige esimesena kapist välja, vahel juba terveks päevaks või isegi mitmeks päevaks kappi. Ta ilusaid juukseid ei harjatud enam iga päev ja nad kaotasid oma õlgheleda läike. Kiki pesi Itet hariliku seebiga ja mõnikord juhtus koguni, et Ite nägu oli kriim. See oli päris hirmus. Teistel nukkudel oli ka vahel nägu kriim, aga need olid töö- ja mängukriimud, ja et nad olid ise ikka rõõmsad ja lõbusad, siis ei pandud seda neile nii väga pahakski. Ite juures oli aga kõige tähtsam ilu, ja kui tal oli nägu kriimune, siis torkas see koledasti silma.
Ja siis juhtus õnnetus! Ite kukkus maha. Ta ei saanud küll palju viga, ainult nina läks veidi lössi. Aga ikkagi ei olnud ta enam endine ilus Ite, kes oli kõigist ilusam.
Ning Kiki, kes ikka mängis porgandpea-Riinaga, ehkki sellel oli juba üks jalg puust, ja Topi-karuga, kellel oli veel üksainus kõrv, ning madruspoiss Orriga, kelle ilus ülikond oli juba luitunud, ei tahtnud enam mängida Itega.
Ite jäi nüüd kappi tervelt nädalateks. Kui ta kuulis, kuidas teised lõbusas mängus mürasid, oleks ta nüüd tahtnud nutta. Aga ta oli ikkagi vaid nukk ja oskas ainult silmi pilgutada. Seda ei näinud aga pimedas kapis keegi. Ja kui ta ehk hüüdiski: "Emme", ei kostnud see läbi kapi paksu ukse.

V. Miller * KIKI * Kirjastus "Eesti Raamat" Tallinn 1966, lk. 8.