VEENUS Hugo Raudsaar Veenus tiirleb Päikese poolt arvates teisel orbiidil, s.o. ta on Merkuurist järgmine planeet. Tema suurim eemaldumus Päikesest on suurem kui Merkuuril, ulatudes 48°-ni. Planeet on taevas kergesti leitav oma suure heleduse tõttu. Kui Veenus on nähtav õhtutaevas, siis kutsutakse teda ehatäheks, kui hommikutaevas, siis koidutäheks. Veenuse nähtavustingimused on antud astronoomilistes kalendrites nagu kõigil planeetidel. Juba väikese pikksilma abil võime märgata Veenuse faase: kui planeet asub paeaegu Päikest ja Maad ühendaval lõigul, siis näib ta meile sirbikujulisena nagu Kuu. Kui aga Veenus on teiselt pool Päikest, paistab ta väikese kettana. Planeedi näiv nurkläbimõõt kõigub olenevalt kaugusest Maast 9'',5, kuni 65'',2, tema tõeline läbimõõt on 12100 km ehk 0,95 Maa läbimõõtu. Seega on Veenus ainut natuke väiksem kui Maa. Veenuse suure heleduse tõttu võib teda vaadelda ka päeval palja silmaga. Tarvis on teada ainult planeedi ligikaudset asukohta taevasfääril ja siis fokuseerida silm lõpmatusse kas pilvede või mõne kauge eseme abil ning näemegi Veenust, kuigi Päike paistab. Eriti sobiv on selliseid vaatlusi korraldada ajal, mil Veenus on nähtav hommikuti. Planeeti vaadeldakse algul Päikese tõusu ajal ja siis hiljemgi. Vaatluste vaheaegadel tähistada Veenuse asukoht taevasfääril kahe maapealse punkti suhtes, siis võib planeeti teatud aja järel (näiteks pool tundi hiljem) jälle kergesti leida. Nagu Merkuurgi, nii võib ka Veenus Päikese ketta eest läbi minna; see toimub aga palju harvemini kui Merkuuri puhul. Kui Veenus liigub Päikese eest läbi, siis jääb ta nähtavaks tumeda kettana, mis on ümbritsetud heleda rõngaga. Selle nähtuste avastas M. Lomonossov 1761. aastal ja tõestas sellega Veenuse atmosfääri olemasolu. Veenuse lähim oodatav üleminek Päikese kettast toimub alles aastal 2004. On leitud, et Veenuse atmosfäär sisaldab suurel hulgal süsihappegaasi. Selles ujuvvad suured ja tihedad pilved, mis ei luba Maal asuvatel vaatlejatel näha planeedi pinda. Sellepärast ei ole õnnestunud koostada Veenuse pinna kaarti ja kaua aega ei suudetud määrata ka planeedi pöörlemisperioodi. Ühed väitsid, et pöörlemisperiood on võrdne tiirlemisperioodiga (225 päeva). Teised leidsid, et see on võrreldav maa ööpäeva pikkusega (22t). Veenuse radarvaatlused 1964. a. andsid tema pöörlemisperioodiks pisut vähem kui 250 päeva, kusjuures pöörlemine toimub vastassuunas Maa pöörlemisega. Seega kestab Veenuse ööpäev umbes 4 meie Kuud. Et Veenuse pöörlemistelg on paeaegu risti tiirlemistasandiga, siis aastaaegade vaheldumist nagu Maal ei toimu. Eriti väärtuslikke andmeid sellest salapärasest planeedist andis Nõukogude automaatjaam "Venera 4", mis 18. oktoobril 1967. a. kell 7.30 maandus sujuvalt Veenuse pinnal. Tema aparaadid registreerisid lennul läbi Veenuse atmosfääri temeratuurimuututst 40°-st kuni 280°-ni, kusjuures rõhk muutus samal ajal 1-st kuni 15 atmosfäärini. Nagu neist mõõtmistest selgus, koosneb palneedi atmosfäär paeaegu tervenisti süsihappegaasist. Veeauru ja hapniku on kokku ca 1,5%, lämmastikku aga ei saa olla üle 7%. "Venera 5" ja "Venera 6" andmetel on Veenuse temperatuur ekvaatoril üle 400° C ja rõhk üle 60 atm. Raudsaar, H. Vaadelgem planeete. Tallinn: VALGUS, 1969. - Lk. 26-27.