TÄHTKUJUDE SÜND II Helve Siniorg “Oih! Ih-ih-ih!” hakkas Lohe peene häälega naerma, sest ta oli edev ja kartis koledal kombel kõdi. Aga katsu sa naerda, kui Sõnn suus! Läinud see hammaste vahelt oligi, kukkus alla nagu kivi, kõik neli jalga kõhuni maa sisse. Lohel polnud seda aega tähele panna, sest ta oli naerust hingetu. Kui ta end sabaga sügada püüdis, põrkas vastu kaljuserva ja kukus kuristiku. Paras talle! “Mmm! Kui toredad modellid!” mõmises Tõrr Põrr, kui ta jälle maa peale vaatas. Ja tõesti - Ambur oli veel ühel põlvel, vibu vinnas. Kaksikud seisid nagu kaks kivikuju. Sõnn jõrises vihaselt mäenõlval ja sikutas jalgu maa seest välja, kaalukausil aga lebas Jäär, sarved ripakil. Siuh - säuh! Ja Amburi piirjooned olid taevalael. Siuh - säuh! Ka Kaksikud. Ja Jäär. Ja Sõnn. Ja Skorpion. Aga kus on Lõvi? Ennäe, jahib Kaljukitse! No seda sa kätte ei saa... Mõlemad üles! “Aitab ümbervahtimisest! Kohus on lõppenud!” müristas Tõrr Põrr. “Su võlg on tasa, Ambur, võid minna! Ka teie, Kaksikud. Võtke oma Sõnn ja Jäärast teete prae. Peolaud olgu kolmele, sest Ambur on kõhutäit väärt!” Ei enam hiiglane aega viitnud. Suur kunstnik oli loomishoos. Siuh - säuh! Ka Lohe sai taevalaele. Kümme päeva ja ööd tegi Tõrr Põrr tööd. Segas värve ja võõpas, pühkis ja kustutas, viimistles, isegi vihastus - lõpuks valmis kõik oligi. Puh! Tõrr Põrr pani pintslid kokku, valas värvivee kohinal kaljuservalt alla ja istus maha. “Puhkan pisut,” mõtles ta ja laskis päevaks silma looja. Ärkas suurest vihmasajust. Tõstis silmad taeva poole, seal hõljus suur valge Luik ja nuttis haledasti. “No - noh, ilus lind, kes sulle liiga tegi?” “Oh, kallis Tõrr Põrr, aita! Mängisin mere kohal ja pillasin vette oma peaehte, maailma säravaima musta pärli. Kes toob ta mulle tagasi? Uh-uh-uuu!” “Pole viga, küll abi leiab,” lohutas hiiglane. “Jäta ainult nutt. Su pisaraist mu kuub juba läbimärg. Prr!” “Hei, mereelanikud!” hõikas ta. “Vähid, Kalad ja muidu mutukad! Kes Luigele appi tõttab, selle maalin taevalaele.” “Pah! Tühiasi,” vastas Vaal ja purskas veejoa pilvedeni. “Kohe sukeldun.” Tõmbas end õhku täis ja kadus vee alla. Ootas hiiglane natuke, ootas veel natuke, lõpuks ilmus pinnale lapikuks litsutud Vaal ja oigas: “Ei saa kätte, tee mis tahad! Vesi rõhub. Liiga paks olen. Las läheb mõni väiksem...” Sukeldusid Kalad. Olid ära õige natuke. Vulpsasid vee alt välja ja hõiskasid: “Juba paistab! Juba paistab! Aga hammaste vahele ei saanud, istub mudas kinni. Mis teha?” “Ju ma siis lähen,” porises Vähk ja võngutas pahaselt vurre. “Ilma minuta ei saa siin maailmas ka midagi tehtud.” Kobis kivi alt välja ja hakkas mööda põhja edasi ronima. Ikka tagurpidi, ikka tagurpidi... Jõudiski pärli juurde. Kühveldas sõrgadega muda ümbert ära, lükkas ninaga, lükkas lakaga - saigi pärli kätte. Haaras sõra vahele, ja tulema. Tuli maailmatu hulk aega, sest pärl oli raske ja vedas kursi viltu. Hiiglane oli selle aja jooksul jõudnud juba Luige, Vaala ja Kalad taevalaele maalida. “Oi, mu armas Vähk! Oi, mu kallis Vähk!” kilkas Luik ja sööstis Vähki musitama. Äärepealt oleks ära söönud... Vähk näpistas teda säärest ja põgenes hirmuga vette tagasi. Jättis ainult nina ja sõrad kivi alt välja, et hiiglane need õigesse kohta maaliks. Tõrr Põrr aga vaatas taevalage ja mõtiskles. “Tühja ruumi on veel palju,” arutas ta. “Ja valge foon ei kõlba kuskile... Aga sinisel ei pääse kõik värvid mõjule. Võib - olla proovida musta?” Ta pööras terve mäestiku üles, kogus kümme tündrit musta värvimulda ja valas kõik merre. Segas mõlaga ja vaatas - must mis must! Hakkas pintseldama. Tuli välja täpselt niisugune, nagu üks õige öötaevas peab olema. Töötas kakskümmend päeva ja kakskümmend ööd. “Oeh!” ohkas ta siis ja pühkis higi. “Poleks arvanudki, et see fooni tegemine kõige raskem töö on. Homme maalin edasi...” Võttis oma pintslid Mustast merest, loputas Valges meres puhtaks ja astus kodu poole. Vaene mees oli hirmus väsinud. Komistas Elbruse mäe otsa, nii et see kaheks kargas. Ja kõht korises näljast. Püüdis siis taevalaelt ühe hulkuva meteoori ja pistis põske. Ikka parem kui mitte midagi! Jõudis koju, vankus voodisse. Jäi raskesti magama. Sel ajal, kui ta magas, tõstis Päike taevalae kõrgele, sest pahad lapsed olid jõudnud sinna juba igasuguseid udukogusid sorgeldada. Tõstis hiiglase koos Kaaludega samuti üles, pooled pildid olid ju veel maalimata. Need on seal nüüd koledasti kõrgel ja ega neid hästi näe, aga kui suuremad vennad - õed teile taevaatlase selgeks õpetavad, leiate nad kindlasti üles. Muide, Tõrr Põrr sai seal endale uue nime. Tema on nüüd Põhjanael. Pioneer nr. 3 / 1973.