TÄHTKUJUDE SÜND I Helve Siniorg Elas kord hiiglane Tõrr Põrr. Kui ta astus, siis maa värises ja mäed varisesid. Seepärast istus ta meelsamini paigal ja tegi tööd. Tõrr Põrr oli nimelt suur kunstnik: ta raius kaljudest kummalisi kujusid ja nikerdas neile nägusid. Aga kui vaja, mõistis ta kohut, sest tema käes olid maailma täpseimad kaalud, mis mõõtsid ühtemoodi õigesti tõde ja õigust, head ja kurja, kulda ja mulda. Praegu oli hiiglasel täita tähtis tellimus. Ta pidi taevalage värvima. Tõrr Põrr murdis ühe mäe pooleks, murdis teise mäe pooleks, võttis üht maaki, võttis teist ja kolmandat. Ammutas tündriga meretäie vett ja segas värvi valmis. Tõmbas pintsliga üle taevalae - siuh - säuh! Vuih, kui kole potisinine! Tõrr Põrra võttis vihmaliniku, pühkis värvi maha, loputas lapi puhtaks ja viskas vikerkaarele kuivama. Vajutas näpu laiale laubale ja jäi muremõtteisse. Mida hullu sinna taevalaele küll panna? Paneks sinirohelise - mered-veed kõik seda värvi. Paneks rohi-rohelise - metsad-maad kõik sama värvi. Paneks kuldse kollase - päike saab pahaseks. Seda häda küll! “Ui - ui - ui!” tuli keegi suure nutuga üle mäe ja hiiglase ees seisis imekaunis Neitsi, ülepeakaela märg ja oksapuru täis. “Kallis Tõrr Põrr, karista nurjatut Veevalajat, kes, selle asemel et kosutavat märjukest mu anumasse kallata, laskis selle mulle kaela sadada!” “Võeh üleannetu!” imestas hiiglane ja otsis Kaalud välja. Tõstis käe silmile, vaatas siia, vaatas sinna ja noppis väriseva Veevalaja võpsikust üles. Võttis tal veeanuma seljast, asetas kaalule ning pani Neitsi teisele kaalukausile istuma. Kaalud jäid täpselt tasakaalu. “Vaata, kallis Neitsi,” lausus Tõrr Põrr ja tõstis sõrme püsti. “Kaalud näitavad, et Veevalaja kummardus sinu ilu ees nii sügavasti, et vesi üle tema pea sulle kaela sadas. Järelikult olete mõlemad kahjukannatajad ning samal ajal ka teineteise ees süüdi: sinu süü läbi kaotas Veevalaja oma vee, tema süü läbi said sina märjaks. Kaaluseadus ütles, et teil tuleb ära leppida ning koos uus vesi tuua.” Neitsi punastas nagu moon ja ulatas Veevalajale käe, Veevalaja punastas veel rohkem ning kummardus nii sügavasti, et ninaots maad puudutas. Kes oleks võinud arvata, et hiiglasel nii õiglased Kaalud on! Nad võtsid anuma kahevahele ja tahtsid juba minna, kui Tõrr Põrr järsku hüüdis: “Hurraa!” ning lõi pöidlaga nii kõvasti nipsu, et Neitsil ja Veevalajal jäid kõrvad lukku. “Nüüd ma tean, mismoodi üks korralik taevalagi välja peab nägema!” hõikas hiiglane. “Panen sinna üles oma personaalnäituse ja teie pildid saavad kõige esimesteks.” Ta hakkas askeldama, nii et maa värises ja mered tõusid üle kallaste. Murdis mägedel tipud pealt ja otsis kiiresti - kiiresti värvimuldi. Siis muutis kõik ümberkaudsed orud oma värvitopsideks. Ühte segas punast, teise sinist ja kolmandasse kollast. Maalis taevalaele häbeneva Neitsi ja Veevalaja, kes on küürus raske anuma all. Kui visandid valmis said, võtsid Neitsi ja Veevalaja teineteisel käest kinni ja jooksid kilgates mäest alla. Samal ajal ronisid teiselt poolt mäenõlva puhkides üles Kaksikud, kes tulid Amburi peale kaebama, et see nende Jäära Lõvi pähe maha lasknud. Hiiglane tõmbas küll nina natuke vingu, et teda loomistöö juures segati, aga mis parata - õiguskaalud olid ju tema käes ja teist kohtunikku maa peal ei olnud. “Ambur!” käratas ta. “Anna vastust!” “Uuu!” huikas Ambur ja hiiglane nägi, et ta tuigub ja lööb iga puu vastu pea ära. “Kas sa, häbematu, oled end käärinud viinamarjamahlast purju joonud?” müristas Tõrr Põrr ja vaatas Amburile ähvardavalt otsa. “Ei, aulik Tõrr Põrr,” oigas Ambur ja hõõrus jalga. “Vastik Skorpion salvas mind kanda. Jalg valutab, kehas on raskus ja silmade ees muutub üha pimedamaks. Oeh!” ja mees varises kokku. Hiiglane võttis allikast tervisevett, kaevas mäestikust üles jõuduandva ravimtaimejuure, kastis veega Amburi jalga ja silmi ning pistis juuretüki talle suhu. Mees sai korrapealt terveks. “Las Kaalud otsustavad, kui suur on mu süü,” ütles ta hiiglasele. “Ma ei tahtnud ju Jäära tappa, vaid teda hoopis Lõvi käest päästa. Kuid Skorpioni mürk tegi silmad pimedaks...” “Kohe näeme, kuis on lood,” vastas Tõrr Põrr ja tõstis käe silmile. Skorpion oli pugenud kaugele kõrbesse saksauulipõõsa alla peitu, kuid hiiglase terav pilk leidis ta ka sealt üles. Paar sammu - ja Skorpion oleks käes olnud, kuid see, nagu neil viimases hädas kombeks, salvas end ise ja suri. “Mõistsid ise kohut, mis siis ikka,” ütles hiiglane ja muigas. “Tunnistajaks kõlbad ka surnuna.” Ja ta viskas Skorpioni kaalukausile. Lisas sinna veel Amburi vibu ja nooled ning teisele poole pani Jäära. Kaalud kõikusid kaua ühele ja teisele poole, siis aga vajus vibu, noolte ja Skorpioniga kaalukauss alla. “Su süül on pehmendavaid asjaolusid,” lausus Tõrr Põrr, “Kuid kahju oled Kaksikuile teinud ikka. Võlg on võlg. Ja pahateo teeb heaks vaid heategu.” Samal hetkel muutus ümberringi kõik pimedaks ning üle taeva lendas hirmus Lohe, hambus Sõnn, see Kaksikute viimane pudulojus. “Oh sa neetud...!” kiristas hiiglane hambaid ja otsis parajat kaljurahnu. Kaksikud haarasid teineteisel käest ja kivistusid hirmust. Ambur aga ei kaotanud külma verd, tõmbas vibu pingule ning nool vihises Lohele otse tiiva alla. Pioneer nr. 3 / 1973.