TÄHED H. Raudsaar Selgel ööl avaneb kütkestav tähistaevas. Tumedal taevavõlvil vilguvad tuhanded tähesilmad. Paistab, et see valguspunktide hulk on loendamatu ja seal orienteeruda võimatu. Kuid nii see pole. Eemal linnatuledest ja -suitsust näeb terava pilguga vaatleja taevas umbes 3000 tähte, linnatulede sees aga märksa vähem. Kõik need tähed ja neist veel palju nõrgemad on tähistatud kas tähtedega või numbritega. Heledamatel on oma nimigi, nõrgemad peavad leppima ainult numbriga. Kuid kuidas orienteeruda ka heledate tähtede küllalt suures hulgas? Sellele küsimusele leidis inimene juba ammu küsimuse: ta hakkas tähti teatud viisil rühmadeks jaotama, neist kujundeid moodustama. Ta kandis oma maapealsed müüdid ja nende teelased - jumalad ja kangelased - üle taevavõlvile. Tekkisid tähtkujud, mille nimetused on enamasti kreeka päritoluga, kuigi nad meile on jõudnud ladina redaktsioonis. Tihti on need nimetused aga veelgi vanemad, kajastades müüte veeuputusest. Niisugused on näiteks Veevalaja (Aquaris), Laevakiil (Carina), Ürgjõgi (Eridanus), Kaaren (Corvus), Tuvi (Columba) jne. Nende päritolu ulatub tagasi babüloonia või veelgi varasemasse - sumeri aega, 4000-5000 aastat tagasi. Mitmetel tähtkujudel, eriti taeva lõunapoolkeral, on aga märksa hilisemast ajast pärit nimetused. Kui tähtkujude nimetused on säilinud läbi aastatuhandete, siis üksiktähtedel, peale heledamate, on need enamasti vajunud unustusehõlma. Selle tingis juba varasematel tähekaartidel kasutusele võetud traditsioon tähistada tähtkuju piirkonnas olevaid heledamaid tähti kreeka ja ladina tähtedega, kusjuures tähtede järjestus tähestikus on vastavusse seatud tähe heledusega. Kui tähed otsa saavad, siis võetakse kasutusele numbrid. Näiteks Põhjanaela, Väikese Vankri heledaimat tähte tähistatakse alfa UMi. Varasematel tähekaartidel on tähtkujude kohale joonistatud vastavad müütilised pildid, tähed tunduvad nende kõrval lisandeina. Nüüd on neist piltidest säilinud ainult mõningad ühendusjooned heledaimate tähtede vahel. Seejuures ei mõisteta tähtkujuna teataval moel kokkukuuluvaks loetud tähtede rühma, vaid tervet kindlat piiritletud taevaala, mis seda esialgset tähtederühma ümbritseb. Sel viisil on kogu taevas jaotatud 88 alaks ehk tähtkujuks, meil Eestis on neist nähtavad ca 50. Suur osa nendest pole aga kuigi silmapaistvad, sest ei sisalda heledaid tähti. Alljärgnevas on toodud meil nähtavad tähtsamad tähtkujud: 1. Suur Vanker 2. Väike Vanker 3. Lohe 4. Kassiopeia 5. Luik 6. Kotas 7. Lüüra 8. Herkules 9. Karjus 10. Neitsi 11. Lõvi 12. Kaksikud 13. Väike Peni 14. Suur Peni 15. Veomees 16. Orion 17. Sõnn 18. Perseus 19. Andromeda 20. Pegasus Oma suure kauguse tõttu paistavad suurimadki tähed, mille läbimõõdud küündivad hiigelplaneetide orbiitide läbimõõtudeni tugevaimateski pikksilmadeski punktikujulistena. Seejuures asuvad nad meist väga erinevatel kauguste. Lähim täht Proxima Centauri (Kentauri tähtkujus) on meist 4,26 valgusaasta kaugusel. Kaugeimad tähed, mida veel eraldame, asetsevad teises galaktikates, meist kuni 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Kuigi tähed liiguvad Päikese suhtes kiirustega mõnest km/s kuni mõnesaja km/s, näivad nad ka pikema aja jooksul paigal püsivat, sellest siis nimetuski kinnistäht. Tähed ei jaotu taevas ühtlaselt, vaid paistavad koonduvat Linnutee vöösse - need tähed kuuluvad meie tähesüsteemi, meie Galaktikasse. Kuid ka meie Galaktikas ei jaotu tähed ühtlaselt, vaid neid võib jaotada rühmadesse, nn. populatsioonidesse, mis erinevad oma paiknemiselt, liikumiselt, vanuselt ja keemiliselt koostiselt. Järgnevalt käsitleme Päikest kui meile lähemat tähte ja siis kolme tähtkuju, mis on meil hästi vaadeldavad. PÄIKE Päike on Maale kõige lähem täht. Et Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese aasta jooksul, siis teeb Päike selle aja jooksul näivalt tiiru taevasfääril, läbides oma teel 12 tähtkuju. Kuna need tähtkujud kannavad enamasti loomade nimetusi, siis nimetataksegi kogu seda taevaala, mida Päikese tee läbib, sodiaagi vööks. Neist kaheteistkümnest tähtkujust viibib Päike Kalades, Jääras, Sõnnis kevadel, Kaksikutes, Vähis, Lõvis suvel, Neitsis, Kaaludes, Skorpionis sügisel, Amburis, Kaljukitses, Veevalajas talvel. Öötaevas on aga Kalad, Jäär, Sõnn näha sügisel (s.o. pool aastat hiljem), Kaksikud, Vähk, Lõvi - talvel jne. Suur Vanker Tähistaeva tundmaõppimist on sobiv alustada Suurest Vankrist, mida tunneme juba lapsepõlvest. Suur Vanker (ladina keeles Ursa Major, s.o. Suur Karu) kannab veel Vana Karu, Rikka mehe rataste, Peedu Vankri jne. nimetust. Eesti rahvajutu järgi moodustavad Suure Vankri nelinurkselt asetatud neli tähte vankri rattad, järgnevad ais ja härg, selle kõrval väike, veel palja silmaga eraldatav täht - hunt. Lugu ise on järgmine. Vanasti läinud talumees Peedu vankriga ja selle ette rakendatud härjaga läbi metsa. Äkki karanud metsast välja hunt, et härga aiste vahel maha murda ja ära süüa. Vanadel eestlastel oli aga töö nii suure au sees, et huntki ei tohtinud looma siis murda, kui see parajasti töö tegi. Hundi teguviisi nägi ka taevataat. Ta tõstis hoiatuseks talumehe koos vankri ja härjaga taevasse, hundi aga rakendas karistuseks härja kõrvale vankri ette. hunt muidugi ei tahtnud koormat vedada ja hakkas metsa poole kiskuma. Nii näemegi tähtkujust, et härg on peremehe ja aisa ühendusjoonelt kõrvale tõmmatud. Hunti - Alkorit kasutatakse ka nägemise kontrolliks: kellel on normaalne nägemine, peab selgel, kuuta ööl nägema hunti härja kõrval. Olgu märgitud, et härg - Miitsar on mitmiktäht. Kooliteleskoobis nähtub ta kaksiktähena. Suur Vanker on meie laiustes näha aastaringselt kogu öö, sest ta asub taevapoolusele - Põhjanaelale küllalt ligidal. Väike Vanker Väike Vanker on eelkõige tuntud temasse kuuluva heleda tähe Põhjanaela tõttu. Viimase leidmiseks sügisesest õhtutaevast on lihtne reegel: Suure Vankri tagumiste rataste vahemaad tuleb pikendada viiekordselt ja jõuamegi täheni, mis ööpäevasest pöörlemisest osa ei võta, s.o. Põhjanaelani. Vanad eestlased nimetasid Põhjanaela lihtsalt naelaks, sest ta seisab alati ühe kindla koha peal nagu nael seinas. Põhjanaela abil on väga kerge ilmakaari kindlaks teha. Pöördume näoga Põhjanaela poole. Tõmbame mõttes vertikaaljoone Põhjanaelast maapinnani (horisondini), saadud lõikepunkti suunas ongi põhi. Selja taga on siis lõuna, paremal ida ja vasakul lääs. Juba vanasti oli põhjanael ränduritele ja laevameestele öösiti "kalliks kompassiks". Väikese Vankri teised tähed asuvad Põhjanaelast arvates kaares Suure Vankri suunas. Orion Üks ilusamaid tähtkujusid talvetaevas on lendlevat liblikat või riidepuule riputatud viltuse vööga kleiti meenutav tähtkuju Orion. Nimetus on pärit kreeka mütoloogiast ja kujutab kütti Orioni võitlemas teda ründava Sõnniga. Tartu- ja Võrumaal kujutati Orioni kahe tööriistana - koot ja reha. Orioni vöö vasakust tähest vöö pikkuse võrra allapoole on teleskoobis näha gaasudu, mis ümbritseb sealseid tähti meie Linnutees. Arvatakse, et selles udus on kohti, kus moodustuvad uued tähed vastavalt Kanti-Laplace'i hüpoteesile. Orioni tähtkuju heledamad tähed on punakas hiidtäht Betelgeuse läbimõõduga 350 Päikese läbimõõtu, Rigel ja Belaltrix. Raudsaar, H. Pilk tähistaevale. - Tallinn: VALGUS, 1975. - Lk. 59-68.