SATURN H. Raudsaar Mõõtmete poolest on Saturn Jupiteri järel teine planeet Päikesesüsteemis. Mõlema planeedi füüsikaline ehitus on peaaegu ühesugune, aga Maast on Saturn tunduvalt väiksem. Saturnil harva esinevate laikude nihkumise põhjal on määratud tema pöörlemisperiood. Eri vööndid pöörlevad erisuguste nurkkiirustega nagu Jupiterilgi. Saturnil toimub aastaaegade vaheldumine, sest pöörlemistelje ja orbiidi tasandi ristsirge vaheline nurk on 27°. Juba hariliku koolipikksilmaga vaadeldes näeme ümber lapiku planeedi omapärast rõngast, mis paistab suurema või väiksema vaatenurga all, olenevalt planeedi asendist meie suhtes. Rõngas koosneb tuhandetest väikestest kehadest, mis tiirlevad ümber Saturni tsentraalse keha. Saturni rõnga välisserva raadius on 2,3 planeedi raadiust ehk 137 500 km, paksus ainult 1-2 km. Saturni rõnga mass on 1/27 000 Saturni massist, mis vastab umbes 1/4 Kuu massile. Kui rõngas on servaga pööratud Maa poole, siis on seda väikese paksuse tõttu isegi võimsates teleskoopides raske märgata. Saturnil on 10 kaaslast, kõige suuremat - Titani (D=5000 km) - näeb juba väikese pikksilmaga. Suuremas teleskoobis on näha, et rõngas jaguneb omakorda kolmeks kontsentriliseks rõngaks: 1) väliseks, 2) keskmiseks, kõige heledamaks ja 3) sisemiseks, mis on planeedile kõige lähemal ja väga nõrk; vahetevahel nimetatakse seda ka krepprõngaks. Akadeemik A. Belopolski, kes uuris Pulkovo observatooriumis fotografeeritud Saturni rõnga spektrogramme, tõestas, et kõik need 3 rõngast koosnevad meteoorkehadest. On selgitatud, et kõik rõnga välisserva pöörlemiskiirus on 15,5 km/s, siseserval 21,1 km/s, tähendab, rõnga koostisosad liiguvad ümber Saturni Kepleri kolmanda seaduse järgi. Välis- ja siserõnga suhtes on tehtud järeldus, et neid moodustavate väikseimate osakeste mõõtmed on mõni kümnendik mikromeetrit; keskmise rõnga osakesed on suuremad, nende läbimõõt ulatub mõnest sentimeetrist mõne meetrini. Välise ja keskmise rõnga vahel on peaaegu 5000 km laiune vahemik, mida nimetatakse Cassini piluks. Raudsaar, H. Pilk tähistaevale. - Tallinn: VALGUS, 1975. - Lk. 49-50.