SALADUSLIK KUU? Mis tunne on Kuul kõndida? "APOLLO 15" KOMANDÖR DAVID SCOTT Oleme 20 meetrit Kuu pinnast kõrgemal, kuid meie rakett keerutab nii palju tolmu üles, et see näib meid enda alla matvat. Pimesilmi, ainult aparaate usaldades, laskume. Kuukabiin põrkab vastu taevakeha ja jääb värisedes seisma. Oleme täpselt sihtkohas - suures amfiteatris, mida piiravad mäed ja sügav kanjon, tohutu lagendiku idaserval. Ootame Jim Irwiniga, millal tolm sadestub. Meenuvad 12 tiiru ümber Kuu kosmoselaeval "Endeavour". Kahe tunniga tegime Maa truule kaaslasele ringi peale - tunnike Kuu ööd, päikesetõus ja siis tund päevavalgust. Mind köitis just Kuu pimenenud osa, millest helkis vastu Maa peegeldus. Maa valgustab Kuud märksa paremini kui viimane meie öid. Mäed ja kraatrid olid selgesti näha. Mulle jääb eluajaks meelde, kuidas "Endeavour" kihutas läbi öise kosmose. Meie ees ja peade kohal sätendasid litritena kauged tähed, meie all oli Kuu vastaspool. Enne päikesetõusu hakkasid Kuu horisondil mängima valguse virmalised. Lõpuks plahvatas päike meie vaatevälja otsekui pikne. Järsku, vähem kui sekundi jooksul, vallutas ere valgus kogu kosmoselaeva ja pimestas meie silmi. Hommikut Kuul tervitasime "Endeavouris": kuustik oli kaugele näha, kõik piimasokolaadikarva. Pikad nurgelised varjud rõhutasid iga küngast ja mäge. Kui päike keris end kõrgemale, võtsid tasandikud, kanjonid ja mäed metallivärvi halli näo, varjud taganesid. Kuu keskpäeval valgustas päike juba pleekinud ilmetut kuuilma. Vajutame nuppudele, mis muudavad meie sõiduki piltlikult öeldes korteriks. Nõnda algab meie 67-tunnine elu Kuul. Oleme viljatus kuumaailmas, kus lõõmav päev ja ülikülm öö kestavad 355 maapealset tundi. Jõudsime kohale Kuu-päeva heledal hommikul ja kui siit lahkume, pole päike seniiti jõudnud. On kainestav mõelda, et oleme ainsad elusolevused sellel vaikival keral, tõenäoliselt ainsad aistmisvõimelised olevused üldse päikesesüsteemis väljaspool Maad. Ehkki oleme Maa mõjusfäärist väljas, jääme siiski inimesteks. Seepärast keerame oma kellad Houstoni ajale ja elame 24-tunnise tsükli põhjal nagu varemgi. Avan ülemise luugi, et teha eelluuret. Ümbritsev maailm näib olevat jäänud oma loomise algastmesse. Iga joon, iga vorm sulab ühtsesse vormitusse skulptuuri. "Hiljutiste" (arvata võib, et miljonid aastad tagasi) meteoriitide tekitatud kraatrid paistavad silma ehmatavalt valgetena, otsekui värsked armid beezil lainetaval terrassil. Kisun hetkeks pilgu kõrvale ja vahin otse musta taevasse, kus Maa kristalne muna - sini-valge, meri ja pilved - särab kosmose ürgsegadikus. Selles külmas ja piirideta tühjuses pakub ainult meie koduplaneet värvirõõmu. Pool tundi keerutan end luugis, vaatlen ja fotografeerin Kuud... Horisont on siit vaid kahe kilomeetri kaugusel. Mind üllatab pinnavormide uskumatu mitmekülgsus. Lõuna pool tõuseb seljandik 3300 m võrra kõrgemale ilmetust tasandikust. Idas sirutavad end veelgi kogukamad kõrgused. Läänes on enam kui 300 m sügavune sakiline kuristik. Kirdes domineerib üksik mägi, uhkeldades peaaegu 5 km kõrguses. Oleme esimene ekspeditsioon, mis lööb laagrisse Kuu mägede keskel. Elu pole nende iga vähendanud, neid pole rünnanud tuuled ega vihmad, nad ilmuvad nähtavale rahulike ja muretutena, sümboliseerides igavest. Nende majesteetlikud mõjutab meidki. Kuu geoloogiat olen õppinud 8 aastat ja seepärast teevad paar üksikasja mind kohe uudishimulikuks. Näiteks must joon mägede jalamil. Kas selle tekitas miljardeid aastaid tagasi laava, mis vajus alla ja täitus tohutu õõnsuse Vihmade mere piirimail? Kui oleme Jimiga lasknud redeli kabiinist välja ja astunud Kuule, tunneme õnnist vabadust. Viis ööpäeva olime kiilutud kosmoselaeva, lõpuks ometi naudime liikumise luksust. Me kogeme peagi, et Kuul liikumisel on oma iseärasused. Külgetõmbejõud on siin Maa omaga võrreldes vaid kuuendik, mis tähendab, et ka meie kaalume kuus korda vähem. Samm muutub peagi rütmiliseks hüplemiseks, mis meenutab batuudil kõndimist. Samal ajal jää meie kehade mass ja varustus endiseks (samuti inerts!), mistõttu startimine ja seisatumine nõuavad ebaharilikku pingutust. Kogen, et kõige paremini jõuan edasi siis, kui kallutan ülakeha ette, otsekui vastutuules. Peatumiseks lükkan kontsad vastu ja nõjatun tahapoole. Kukkumine Kuul - seda juhtus korduvalt - on otsekui lapsepõlve taasavastamine. Sa langed justkui aegluubis, põrkumine on imekerge, praktiliselt polegi võimalik viga saada. Kuul kõndija võtab kukkumist omapärase meelelahutusena. Ainult kleepuv kuutolm ja ülestõusmisega kaasnev hapnikuvarude kulutamine kahandasid komistamise lõbu. Isiklikult hindan Kuu gravitatsiooni enam nauditavaks, kui kaalutut olekut kosmoses. Ujuvus jääb alles, kuid Kuu annab ühtlasi rahustava selgustunde selle kohta, mis asub üleval ja mis all. Laadime maha ja paneme paika oma varustust; siia kuulub ka patareide jõul liikuv neljarattaliine "Rover", mis viib meid umbes 10 km tunnikiirusega lustiliselt ümber kuumaastiku. Vahin kummaliste kontuuridega, absoluutselt võõrast kõnnukuud. Peilin väärikaid mägesid ja mind valdab veider, kirjeldamatu tunne: iial pole paljas inimsilm neid näinud, iial pole neil astunud inimjalg. Olen sissetungija täielikku puutumatusse. Ühtlane ümbrus meenutab kodust kõrgmaad, mida praegu katab värske lumi. Meie jalad vajuvad pehmelt kuutolmu, jättes sellesse nagu peitliga raiutud jäljed. Värvid teevad siin läbi kummalisi muundusi. Kõik, mis on jalge all või käeulatuses, näib hallina, ometi omandab värving kaugemal kuldse tooni, mis iseloomustab kõiki eemalasuvaid objekte. Enamik hajali kaljudest on samuti tolmukarvahallid, kuid leiame kaks tükki, mis on süsimustad, kaks on pastellrohelised, mitmed sisaldavad kristalle, mõnel on seljas klaasrüü, üks on koguni valge. Liigume, kuid meid ümbritseb endiselt vaikus, tuult pole. Ka kaja mitte. Ainult vari liigub. Kosmoseülikonnas kuulen vaid miniaparaatide rahustavat purinat, nad varustavad mind hädavajaliku hapnikuga ja varjavad kilbina tüütava +66°C eest, millega meid kostitab hommik Kuul. Esmalt oleme pisut hädas kauguse määramisega. Et puuduvad koduplaneedile omased orientiirid - puud, telefonipostid, pilved, uduvine -, siis me ei saa aru, kas objekt on ligidal või kaugel, on ta suur või väike. Aegamööda harjume mõõtu võtma kraatritelt - mammut, keskmine, mini-, milliseid leidub igal sammul Ja nõndaviisi muutub Kuu märksa vastuvõetavamaks. Tahtmatult mõtlen: kas tulevikus Kuul sündivad inimesed oskavad orienteeruda keset maiseid pilvi ja puid? Iga ekspeditsioon Kuul peab plaanikohaselt kestma seitse tundi, peaaegu eluhoidva kosmoseülikonna limiidi piirides. Me kaevame ja puurime, kogume kivimeid ja pinnast, aina pildistame. Võib-olla fotografeerime Maa minevikku... "Rover" käitub veatult, kui sõidame ühest kohast teise. Sõiduk tantsib ja kõigub linnupesasuurusi kraatreid ületades. Hõljumine meenutab väikest paati merel: Kuul võib kergesti merehaigeks jääda. Pärast iga ekspeditsiooni ronime kurnatuina kuukabiini. Seal on hapnikku, toitu ja vett, see on tilluke kunstlik Maa, mis lohutab meid suures tühjuses. Võtame seljast kosmoseülikonnad ja tegeleme kaks tundi majapidamistöödega. 20 minuti jooksul annab eemalt tunda kõikjale tungiv lõhn, mis meenutab püssirohtu. See on kuutolm, mille oleme tahtmatult sisse toonud. (Kui jõuame tagasi Maale, ei suuda ükski vahend meie kunagi säravvalgelt ülikondadelt eemaldada seda halli värvi, mille kinkis Kuu.) Et paremini magada, paneme akende ette läbipaistmatud katted, hoidmaks eemal karmi päikesevalgust, mis peegeldab Kuult. Maa peal pidasin alati võrkkiikesid ebamugavaks. Kuid siin tunneb minu 14 kg kaaluv kere end presendil suurepäraselt ja unenägudeta öörahu saabub ruttu. * * * Oma kolmandal ja ühtlasi viimasel ekspeditsioonil "Roveril" hakkame end tundma päris koduselt. Kraatrid on tuttavad ja aitavad kaugusi mõõta. Ja nii tõttame rahumeeli horisondi poole. Kui "Roverl" põhjalik navigatsioon peakski üles ütlema, siis on käepärast päikesekompass, mille armatuurlauale konstrueeris üks Houstoni tehnik. Õrn instrument on metsiku päikesevalguse käes värvi kaotanud ja kattunud kuutolmuga, kuid endiselt töökorras. Ent meie enesekindlus ei sugene mitte aparaatidest, vaid teadmisest, et tunneme ümbrust. Tagasi tuleme koguni otseteed. "Rover" hüpleb lainelisel maastikul ja kraatrite välisseintel, mõneks minutiks kaob kuukabiin vaateväljast, kuid jõuame täpselt õigesse kohta. Kabiini juures tunnen järsku, et kahju on lahkuda. Nii imelik, kui see ka pole, aga jõudsin juba kiinduda sellesse rahulikku, alati ühenäolisesse Maa kaaslasesse. Kui ma ronin viimast korda redelist üles, peatun ja vaatan "Roverit". Ta on sõiduvalmis. Sellises innukas asendis jääb ta seisma võib-olla tuhandeks aastaks või kauemakski - üksildane juhita sõiduk selles elutus kuningriigis. Tema kõrvale jäävad tunnimeestena kõrguma kuukabiini alus ja ekspeditsiooni ülearune varustus. Kosmose vaakuum, mis praktiliselt ei tunne kõdunemist ega laostumist, teeb kõik - isegi meie jalajäljed - igaveseks. Meist ei lahku mõte, et "Apollo"-lendude lõpetamisega jääb Kuu pikaks ajaks üksinda. Arvatavasti suunatakse edasised jõupingutused Marsile ja veel kaugematele sihtpunktidele jõudmiseks. Mustas taevalaotuses ergab Maa, nii sinine, nii ilus, nii armas ja nii käesläinud: ökoloogiline tasakaal on rikutud, energiat tuntakse puudust, mõnes kohas nälgivad ikka veel inimesed. Kosmose uurimine võib kord pakkuda lahendusi ka nendele probleemidele. Pole välistatud, et kosmonaudid teistest päikesesüsteemidest, kaugetest galaktikatest jõuavad kord Kuuni ja leiavad eest meie mahajäetud vara. Alumiiniumist silt näitab neile Maa koht poolt, kosmoselaeva nime, meie missiooni kuupäeva ja meeskonna koosseisu. Kõige selle ja meie jälgede põhjal suudavad intelligentsed olevused kindlaks teha, kes me oleme ja kust tulime. Jätame faunast näiteks kotkasule ja floorast neljalehelise ristikheina. Tolmusesse pinnaõnarusse asetame stiliseeritud inimkuju, mis kannab kosmoseülikonda, ja tema kõrvale metallplaadi, kus on kirjas 14 kosmonaudi nimed, need venelased ja ameeriklased, kes on andnud oma elu kosmose nimel ja ühe raamatu: piibli... Missiooni lõpp toob kaasa väsimuse ja samal ajal meeleolu tõusu. Esimene teaduslik ekspeditsioon Kuule lõppes täiseduga. * * * Nüüd, kaks aastat hiljem, töötan Lyndon Johnsoni nimelises kosmosekeskuses. Alatihti tõstan pilgu Kuu suunas. Näen kiirgavat taevakeha, kus inimene astus esimesi samme suunas, mis iial ei lõpe. "Noorte Hääl", aug.1974.