SALADUSLIK KUU?
KUU MÕSTATUSED
KENNETH WEAVEREsimese tehiskaaslasena jõudis Kuule ja üldse teisele taevakehale "Luna 2". See toimus 1959. a. septembris. Kuu aega hiljem pildistas "Luna 3" esimest korda Kuu tagakülge, "Zond 3" tegi seda juba päris lähedalt, ainult 11000 km kauguselt.
Esimene sujuvalt Kuule laskunud automaatjaam (3. veebruaril 1966) oli "Luna 9", mis läkitas koduplaneedile ka panoraamfotosid, tõi need Maale kaasa. Järgmine kosmoseaparaat toimetas Kuule kuukulguri "Lunohod 1", mis tegi vaatlusi Vihmade mere Vikerkaare lahe piirkonnas.
Inimene harjub kõigega ruttu. Teda ei üllata enam, et radariga kombatakse Kuud sadade kilomeetrite kauguselt ning et nõnda uuritakse Maa loodusliku kaaslase pinda pooleteise kilomeetri sügavuselt, et infrapunase radiomeetri abil kantakse niisama kaugelt kaardile nn. termilised punktid; et aatomipatareid võimaldavad mõnel paikapandud aparaadil saata meile sõnumeid kauem, kui kestab üks inimelu; et Kuult toodud materjalid ei kujuta endast ohtu tervisele ja karantiiniks pole seepärast mõtet; et Päikesel asetleidvad tormid võivad Kuule toimetada isegi vesinikku ja krüptooni.
Teatavasti valmistuvad Nõukogude ja Ameerika kosmoseuurijad tuleva aasta juulis toimuvaks "Sojuzi" ja "Apollo" ühislennuks. See eksperiment saab teoks kosmose rahuotstarbelise uurimise ja kasutamise alase kokkuleppe raames. Järgnevalt tutvustame Ameerika Ühendriikide tööd Kuu uurimisel ajakirja "National Geographic" materjalide vahendusel.
Keegi ei tea, kui suur oli see tähtedevaheline rändur. Pikkust vähemalt 20 km, aga võib-olla koguni 80 km. Ta kihutas Kuuga kohtuma kiirusega 15 kuni 30 km sekundis (!), hääletult, välgatuste või leegita.
Ja siis tabaski Kuud see vapustus. Monstrum lagunes tükkideks, aurustus. Tema päratu pika lennu energia, mis võrdus miljonite vesinikupommide omaga, oleks võinud äärepealt Kuu tükkideks kiskuda. Osa energiast muundus tohutuks tulekeraks, mis momendiks võrdsustus Päikese lõõma ja valgusega. Tuhanded kuupmeetrid plahvatusest vallakistud kaljusid lendasid laiali - sulasid ära või muutusid auruks, või lagunesid muidu laiali. Tagasi kukkudes tekitasid kõvemad tükid kraatrite müriaade ja lõhkusid kaljusid veelgi.
Plahvatuse tagajärgi on näha igas suunas vähemalt 1500 km ulatuses. Osa Kuu pinnasest sai aga sellise kiirenduse, et ületas kohaliku gravitatsiooni ja lendas kosmosesse. Varem asetleidnud kokkupõrked olid ka jätnud oma jälgi, kuid kunagi polnud neil sellist ulatust.
See on Vihmade meri, mille laavaga täidetud anumat me nüüd näeme - umbes 4 miljardit aastat hiljem. Vihmade meri on võtmeks Kuu mõistatusteks arusaamiseks. "Apollo 14" maandus otse tema sülle. Kuid alustagem otsast peale.
Üle 50 Nõukogude ja USA kosmoselaeva on lennanud Kuuni. Kahekümne neljast sinna jõudnud ameeriklasest on täpselt pooled kõndinud tema pinnal. Inimene on Kuul elanud 160 tundi, läbinud sadakond kilomeetrit jala ja "Roveriga". Ainuüksi "Apollod" tegid Kuust 30000 põhjalikku fotot.
Üle 1000 teadlase 19 maalt on uurinud meie poolt Kuult toodud geoloogilist materjali (kokku üle 400 kg). Sellele lisanduvad NSVL mehitamata "Luna 19" ja "Luna 20" poolt toodud pinnaseproovid, mis väikesele kaalule vaatamata on tähtsad just seetõttu, et nende saamiskohad ei lange kokku paikadega, kus käisid "Apollod".
Ma ei suuda loobuda kiusatusest võrrelda... 1968. a. väitis üks nimekas teadlane: "Ei usu, et Kuul on laavat." Tema kolleeg arvas, et Kuud katab kergestiplahvatatav materjal, mistõttu kosmonautidel on seal ohtlik liikuda. Kolmas ennustas, et Kuul leitakse vett. Üpris arvukas oli see leer, kes kinnitas, et Kuu on alati olnud külm, surnud taevakeha.
Oletus elu võimalikkusest sundis kosmonaute pärast naasmist karantiinis hoidma. Tänaseks on kõik need mõtted naeruväärseks tunnistatud, sest oleme oma satelliiti palju rohkem tundma õppinud. Ent nagu kurdab dr. Robin Brett (Houstoni piloteeritavate kosmoselendude keskus): "Mida enam me temast näeme ning kuuleme, seda komplitseeritumkas ta osutub."
Iga vastatud küsimuse asemele tuleb mitu uut. Kuuega neist tutvute kohe.1. KAS KUU ON MAA SARNANE?
Jah, märksa enam, kui seda arvati enne "Apollo" lende. Nagu meie koduplaneet on seegi kihiline - koore, vahevöö ja võimalik, et tuumaga ning "põleb" sisemises kuumuses. Maaga ühtmoodi on Kuul seljataga pikk ajalugu.
Kuid veel enam on neid näitajaid, mis sarnasust eitavad. Kuul pole täheldatud elu, ehkki mõningad analüüsid on ilmutanud amiinohapete eelkäijaid, mis loovad elusrakke. Seal ei ole hapnikku. Kuu on kuiv, kuigi seal on Niiskuse meri, Vihmade meri ja Pilvede meri. Roosteplekke proovidel võib põhjustada sulanud jää või vesi meteoriitidest või koguni kosmoselaeva ebapiisav hermeetilisus.
"Apollo" instrumendid registreerisid tibatillukestes annustes argooni, neooni ja heeliumi. Seega on Kuul äärmiselt kasin atmosfäär. Maa mõiste järgi koguni vaakuum.
Texase ülikooli professor John Hoffmann osutab: "Kui sa võtad Kuu atmosfääri kuupsentimeeetrist kõik molekulid ja paned ritta, siis mahuvad nad kirjutussule otsale. Kui sa teed sedasama aga maapealse õhuga, küüniks molekulide ahel Kuule ja tagasi ning jääks veel ülegi!"2. MILLEST KUU ON TEHTUD?
Külastasin neid laboratooriume, kus analüüsitakse Kuult toodud proove. Teadlased keerutasid seifide salalukke ja tõstsid uhkelt välja väikesed astjad tolmu ja kivitükikestega. Nägin rohelist, oranzi ja punast klaasi, armilist halli basalti, täpilisi kamakaid - paljude ainete kuhjumit ühes kaljutükis.
Johnsoni kosmosekeskuses nägin Kuult toodud kivimeid, mis olid õhemad paberist teie käes.
Kõrvalasuvas laboratooriumis tuleb appi elektroonika, mis on ühendatud raaliga. Arch Reid õpetas mind ostsillograafi lugema. Ekraanil tantsiv täpike jutustas kuukivimil keemilisest koostisest: magneesium... alumiinium... palju räni... kaltsium... titaan... raud.
"Isegi raalile on see suur töö, sest me uurime Kuu materjale nii väikestes osades kui suudame," selgitab dr. Reid.
Selgub, et Kuu koosneb samadest keemilistest elementidest nagu Maa ja päikesesüsteem, kuid proportsioonid on erinevad. Kuu on rikas raskesti töödeldavatest metallidest, mis ilmselt kondenseerusid varakult selles tähekogus, kust Kuu tuli. Kuu on vaene nn. lenduvatest ainetest (näit. naatrium).
Süsinik - milleta elu pole mõeldav - on Kuul haruldane. Ehkki teda leidub, tuleb ta arvatavasti meteoriitidest või neist gaasidest, mis pääsevad valla Päikeselt.
Rauda on Kuul tervikuna vähem kui Maal.
Hiljuti meie hulgas lahkunud dr. Paul Gast võttis asja kokku nii: "Kuul pole silmatorkavaid graniidikihte, mis on nii omased Maale. Et Kuul pole ookeane ja voolavat vett, siis pole seal ka settimisest tekkinud varusid.
Kuu aladel, mida inimene on külastanud, domineerivad nelja tüüpi materjalid. Basalt, mis meenutab maiseid vulkaanilisi kaljusid. Põldpagu, eriti anortosiidi-tüüpi kivimid, mida meil leidub kõrgmaadel. Kolmandaks, salapärane kivim, mille ristisime kreepiks (K- kaalium, ree- haruldased elemendid Maal, P- fosfor) ja mis sisaldab suhteliselt palju radioaktiivseid aineid (seda on leitud peamiselt Vihmade mere ja Tormide ookeani piirkonnas, Maal seda pole). Ja lõpuks, alles hiljuti tegime kindlaks basalditüübi, mille nimetasin VHA-ks (väga kõrge alumiiniumisisaldusega), mis on pärit Descartes'i kandist ("Apollo 16").
"Apollo 17" geoloog-kosmonaut Jack Schmitt lisab: "Anortosiit on meie planeedil haruldus, enamasti väga vana. Huvi pakub ta just seetõttu, et leidub tavaliselt koos titaaniga."
Nii tulebki ilmsiks Kuu-uurimise väärtus. Ehkki veel pole leitud maavarasid, mida tasuks kohe ekspluateerima hakata, annavad senisaadud kogemused palju juurde Maa geoloogiale.3.KAS KUU ON KÜLM VÕI KUUM?
Alles mõned aastad tagasi tekitas see küsimus rohkem vaidlusi kui ükski teine. "Külma" pooldajad olid ülekaalus. Tänaseks on olukord muutnud, ehk nagu ütleb dr. David Strangway: "Küsimuse asetus on teistsugune, nüüd tahetakse teada: kui kaua oli Kuul kuum, millal, kui palju?"
Praegu nõustub enamik teadlasi arvamusega, et teatavat aega on Kuu olnud tuline taevakeha. Küllaldast tõestusmaterjali pakuvad sealt toodud kivimid, sest nad on kunagi olnud sulanud. Kuu pealispind ise ei anna pidepunkte oletamiseks, mis sünnib allpool. Aktiivselt tegutsevaid vulkaane, suitsu- ja auruallikaid pole kraatrite servadel avastatud.
Temperatuur Kuu ekvaatori lähedal kõigub ägedalt, olenevalt Päikese asukohast. Kui keskpäeval on 111°C sooja, siis enne koitu 143°C külma! Kuid kui "Apollo" meeskonnad mõõtsid ülitundlike termomeetritega kahe ja poole meetri sügavuses, siis selgus, et pinnal täheldatud temperatuurikõikumised ei anna end juba meetri sügavusel enam tunda. Sealt edasi kasvab soojust proportsionaalselt sügavusega, sest Kuu sisemusest tuleb kuuma.
Sellele teooriale annavad kinnitust neli seismomeetrit, mis seniajani Kuul tegutsevad ja loovad pildi Kuu sisemusest. Seismiliste lainete (näit. meteoriidi langemisest) kiirus muutub järsult 56 km sügavuses, vähemalt Tormide ookeani piirkonnas.
See räägib sellest, et Kuu pealispinna materjal asendub umbes nii sügaval teist tüüpi kivimitega, kus seismilised lained nobedamalt lippavad. "Apollo" peaseismoloogi Gary Lathami arvates tähendab see Kuu kooriku lõppu ja vahevöö algust.
Kuid milline on tuum? Kas sula nagu Maal? Need küsimused andsid palju kõneainet kuni 17. juulini 1972, millal seismograaf registreeris tähelepanuväärse sündmuse teisel pool Kuud: kukkus alla vähemalt tonni raskune meteoriit.
Osa võnkumisi tuli läbi Kuu südamiku, kuid nn. lõigatud lained jäid pidama sisemuses. See andis alust väita, et Kuu tuum on vähemalt osaliselt sula.
Kuu puhul on tegemist magnetilise mõistatusega. Seal ei ole praegu magnetvälja, ometi on kaljudel nõrk magnetväli - tähendab, kunagi pidi see eksisteerima. Ühe seletuse kohaselt tegutses Kuu alguspäevil rauarikas vedel tuum nagu dünamo ja lõi magnetvälja, mis on nüüd hajunud.
Fakt on see, et kunagi oli Kuu väga kuum: sellest annavad tunnistust hiiglaslikud laavaväljad. Teadlased väidavad, et selline laavamass võis tulla kuni 500 km sügavusest.
Kuu jahtub. Ainsaks vihjeks vulkaanilisest tegevusest on gaasid. "Apollo" instrumendid tegid kindlaks radioaktiivse radooni immitsemise Aristarchuse ja Grimaldi kraatritest. Võib-olla just need gaasid põhjustavad aeg-ajalt raskestitabatavaid laike Kuul.
Alates keskajast on Kuu vaatlejad teatanud sellistest plekkidest, mis löövad lühikeseks ajaks värvides särama. Sellest on vaid kümme aastat tagasi, kui Lowelli observatoorium tegi kindlaks kolm punavat lappi Aristrachuse lähedal. Neid on võimalik jälgida enam kui tund aega. Need üürikesed nähtused näivad olevat seotud jõududega, mis on mitu korda võimsamad kui meie maavärinate tekitajad.4. MIKS KUU ON LOPERGUNE?
Kuu esikülg kujutab endast tohutut lagendikku, mille nõod arvatakse olevat täidetud laavaga. Vahelduseks on tihedalt kraatreid täis kõrgmaad, mis moodustavad heledaimaid alasid kuupinnal.
Kuu tagumine külg, mida me Maalt kunagi ei näe, on vastupidiselt täis mägesid. Siin leidub ainult üksikuid basseine ja kraatreid - näit. Moskva ja Tsiolkovski -, mis on täis laavat.
Miks see nii on? Mispärast täitsid tohutud laavamassid suuri tühikuid vaid Kuu ühel küljel? Võimalik, et paksem koorik ei lasknud laavat läbi.
Veel üks kõrvalekaldumine: radioaktiivsus kontsentreerub üksikutesse lähestikku asuvatesse paikadesse. Seletust pole...
Ja lõpuks masconid, need kummalised ainekogumid, mis on kindlaks tehtud Kuu näopoolsetes kõige suurmates vaagnates. Masconite avastajateks on Pasadena (Kalifornia) teadlased William Sjogren ja Paul Muller. Uurides 1967. a. "Luna Orbiter 5" tiire ümber Kuu, märkasid nad, et iga kord, kui kosmosesõiduk lendas üle Kuu kõnealuste lohkude, võttis see hetkeks kiirust juurde. Seda kiiruselisa polnud palju, umbes pool kilomeetrit tunnis, kuid muutus ise osutus seaduspäraseks. Tõenäoliselt liigub laava vahevöödes ja tekitab kohati lisagravitatsiooni, mis mõjutab kosmoselaeva ja kiirendab viiamase lendu. Kuid see on ainult arvamus ...5. KUST ON KUU PÄRIT?
Üks Kuu-uurimise veterane naljatas kord: "Lihtsam oleks põhjendada Kuu mitteeksisteerimist kui tema olemasolu."
Arvukatele kosmoselendudele vaatamata pole ühtki kindlat teooriat kuu tekke kohta. Võimutsevad kolm oletust.
Esiteks: Kuu on sündinud Maast. Teiseks: Maa ja Kuu tulid ilmale kaksikutena, ühes ja samas gaasi- ja tolmupilves. Kolmandaks: Kuu on pärit kuskilt päikesesüsteemist, talle hakkas mõjuma Maa külgetõmbejõud ja tiris kaasa.
Igaühele neist on kerge vastu vaielda. Keemilise koostise erinevused ei luba pidada Kuud Maa tütreks ega õeks-vennaks. Gravitatsiooniseadused ei võimalda Kuud kusagilt röövida ja jätta siis poolele teele.
Kalifornia ülikooli prof. Geore Wetherill ütles: "Viimasel teoorial on siiski 20% tõenäosust eelmiste 10% vastu. Kuid tundub, et õige lahendus on selle 60% hulgas, millega inimkond polegi veel välja tulnud!"6. MILLINE ON KUU AJALUGU?
Kalifornia Tehnoloogiainstituudis paikneb prof. Gerald Wasserburgi geokronoloogiline laboratoorium, kus paljude maade teadlased määravad täpselt kindlaks Kuu kivimite vanuse.
Uksel võtsin kingad jalast, siis astusid märjale padjale, et eemaldada tolm ja puru sokkidelt. Fuajeest olid näha ruumid, kus töötasid lumivalges riietuses spetsialistid.
Mindki ei lubatud pühamast pühamasse ruumi, kus Kuult toodud proovid analüüsideks ette valmistatakse. Nägin läbi klaasi, kuis roostevabast terasest peitlid ja näpitsad eraldasid tükikesse kivist, riistad saadeti kohe elekterpuhastusse, uued tööriistad järgmiseks operatsiooniks võeti plastmassist kastist sildiga "Puhas". Pind, mida ei kasutatud, oli kaetud spetsiaalse paberiga. Põrandaid küüritakse destilleeritud veega.
Põhjust suurpuhastuseks annab asjaolu, et väikseimgi õhu saastamine mõjutaks resultaate.
Prof. Wasserburg on rahvusvaheliselt tunnustatud meister mõõtmaks radioaktiivseid aineid kivimites ja kindlaks määrama materjali vanust. Juba esimesed analüüsid tõid kaasa üllatuse: kõige noorem basalditükk on 3,16 miljardit aastat vana, seega märksa eakam kui arvati. 99% Maa pealispinnast on maksimaalselt 3,1 miljardit vana.
Ent mõnes teises laboratooriumis on õnnestunud täheldada koguni 4,2 - 4,3 miljardi aasta vanuseid kaljutükke. Kas erinevused olenevad meetodist või kõigub vanus tõesti sedavõrd? Hulk fakte (näit. meteoriiditükkide vanus) lubab oletada, et Kuu tekkis koguni 4,6 miljardit aastat tagasi.
Kui nüüd liita kokku kõik teadaolev, siis võime Kuu ajaloost mõtiskleda järgmiselt:
Umbes neli ja pool miljardit aastat tagasi tihenes suur solaarne udukogu, röövides ainet Päikeselt ja teistelt planeetidelt. Nõnda tekkis Kuu, kus tihedamad materjalid settisid, kergemad aga jäid vahuna peale - nii sündis koorik.
Isegi pärast praeguse kuju võtmist liitis Kuu endaga "täheprügi".
Laava tõusis ja täitis tasahilju basseinid. Samal ajal jätkasid väiksemad meteoriidid Kuu pommitamist, puhastades pinnase tolmuks ja põhjustades neid rõugearme, mis Kuu nagu nüüd rikuvad.
Umbes kolm miljardit aastat tagasi oli Kuu jahtunud sedavõrd, et vulkaanilised protsessid lakkasid. Sellest ajast peale on kuu olnud maadeuurija Richard Burtoni sõnade kohaselt "laastatud maailm, mahapõletatud taevakeha, laip teel öhe".
Samal ajal on Kuu endiselt suur minevikumõistatus, müsteerium, mis ei anna inimkonnale rahu."Noorte Hääl", aug.1974.