Raketid ja kosmosesüstikud
Andra Somelar
 
Kosmoseteadus on arenenud eriti jõudsasti just viimasel aastasajandil.
Kogu kosmose teadusele pani aluse gravitatsioonijõud, mida inimesed peavad
trotsima, et avakosmosesse jõuda.
Raketil ja süstikul suurt vahet polegi. Rakett on ainult väga pikk ja
töötab reaktiivjõul, nagu süstik. Enamasti jääb rakett aga orbiidile
tiirlema, süstik aga sööstab edasi, külastades näiteks Kuud. Üks kuulsamaid
rakette on Ariane rakett, mis viis Maa orbiidile järjekordse tehiskaaslase.
Sellel on neli reaktiivmootorit, mis on väga võimsad ja mille vägevus on
võrreldav ühe maailma kiireima reisilennuki Boeing 747 kolmeteistkordse
võimsusega. Üks selline rakett, Saturn 5, toimetas ka meie astronaudid
Kuule.
Süstikud seevastu stardivad hoopis teisiti. Loomulikult on ka neil
reaktiivmootorid, kuid neil on lisaks sellele kaks kiirendusraketti, mis
varsti küljest heidetakse. Kuna kosmoselend on ülikulukas ettevõte, on need
kiirendusraketid korduvkasutatavad. Nad visatakse nimelt langevarjudega
vette, kust need hiljem ära tuuakse ja uueks lennuks ette valmistatakse.
Samuti on süstikul hiiglaslik kütusepaak, mis heidetakse küljest Maa
atmosfääri, kus see ära põleb. Küljest heitmine on igas mõttes kasulik, sest
kogu kütus kulub stardi ajal ära. Loomulikult on veel süstiku enda sees
piisavalt kütust. See hiiglaslik masin ei kuku hoopiski mitte koos
meeskonnaga merre, vaid maandub spetsiaalsel maandumisrajal ratastele.
Samuti viib ka süstik tehiskaaslasi orbiidile.
Ainuke taevakeha, kus inimesed on käinud, on meie Kuu. Lähitulevikus ei ole
uusi reise aga kahjuks plaanis.
Kasutatud kirjandus: Becklake, Sue.  "KOSMOS, tähed, planeedid ja 
kosmoselaevad," (lk 8, 9, 10, 11)