Poeg kipub isast vanemaks II Eakate tähtede mõistatus Kõik tundus olevat ülimalt korrektne. Lahendus pikaleveninud vanuseprobleemile saabus alles 1952. aastal, kui Walter Baade viitas ka teistsuguse heleduse ja pulseerimissageduse suhtega muutlike tähtede olemasolule. Tagasihoidlike arvestuste kohaselt oli Hubble tähtede absoluutse heleduse määramisel eksinud umbes 25 korda. Täpsustatud arvutused andsid nüüd Universumi vanuseks umbes 10 miljardit aastat. Niisugune hinnang oli juba palju reaalsem ja kõrvaldas eelpoolmainitud vastuolu. Ometi on selge, et Universumi vanuse veelgi täpsemaks määramiseks tuleks senisest täpsemalt mõõta galaktikate kaugusi. Galaktikate kiiruse mõõtmine (kasutades tuntud spektraaljoonte nihkumist Doppleri efekti tõttu) on juba praegu üsna täpne ning vaevalt seda enam täpsemalt teha saab. Aga galaktikate kauguse määramise eelduseks on meie enda Galaktikas asuvate tähtede kauguse senisest täpsem mõõtmine. Probleem muutus eriti aktuaalseks siis, kui mitmetest observatooriumidest üle kogu maailma hakkas ilmuma viiteid tähtedest, millede vanus ületas Universumi enda vanust. Seega olid pojad isadest vanemad! Need tähed kuulusid keraparvedesse, mis asusid valdavalt meie Galaktika äärealadel. Tähtede vanust võis ju määrata ka tähtede evolutsiooniteooriast lähtudes, mis nüüdseks on samuti üsna hästi arenenud. Ja nendest põhimõtetest juhindudes leiti mitmeid tähti, millede vanus oli kuni 17 miljardit aastat. Kuidas on võimalik, et mõningad tähed on vanemad kui Universum ise? Ainus võimalus mõistatust lahendada oli veelgi täpsem mõõtmine. JÜRI KRUSTOK