Poeg kipub isast vanemaks I Mõned Universumi alad on liiga vanad Teadlased imestavad Universumi vanuse üle. Kipub olema, et mõned tähed on vanemad kui maailmakõiksus. Oma igapäevaaskeldustes on inimestel tavaliselt üsna raske tunnetada Universumi olemasolu ja tema kolossaalseid mõõtmeid. Ehk ainult teatud vanuses, kui esimesest armastusest nakatunud noored vaatavad maailmale hoopis teistsuguse pilguga, võib Universumi piiritus avaldada mingit seletamatut ängistuse tunnet ja tekitada lugematul arvul kõikvõimalikke küsimusi. Neile, kes sellest tundest enam üle ei saagi, jääb vaid sukelduda kogu eluks teadusesse, mille nimi on kosmoloogia. Kuid ega seegi lahendus taga veel vastuseid kõigile tekkinud küsimustele, sest vaatamata kaasaegse kosmoloogia edusammudele on senini selgusetu isegi selline fundamentaalne küsimus nagu seda on Universumi vanus.   Vana Päike ja noor Universum Juba selle sajandi alguses oli üldjoontes teada, et päikesesüsteem peaks olema vanem kui 2 miljardit aastat. Mitte kellelegi ei tulnud sel ajal pähe uurida Universumi vanust, sest seda peeti igaveseks. Murrangu senisesse mõtteviisi tõi astronoom Edwin Hubble aastal 1929. Just seda aastat tuleks pidada ka kaasaegse kosmoloogia sünniks. Hubble mõõtis mitmete galaktikate kiirgusspektreid ning jõudis hämmastavale järeldusele: kõik mõõdetud galaktikad kaugenevad meist kohutava kiirusega ja mida kaugemal galaktika meist asub, seda kiiremini ta meist eemaldub. Järelikult pidid kõik galaktikad mingil ajahetkel olema koos ühes punktis ja siis "Suure Pauguga" laiali lendama. Kui eeldada, et just sel hetkel sündis ka Universum, siis võib küllaltki suure täpsusega arvutada tema vanuse. Hubble nii tegigi ning arvutused näitasid, et Universum pidi tekkima samuti 2 miljardit aastat tagasi. Midagi oli ilmselt valesti, sest päikesesüsteem peaks ju ometi Universumist noorem olema! Hubble kasutas galaktikate kauguse määramiseks erilisi pulseeriva heledusega tähti, millede absoluutse heleduse ning pulsatsiooni sageduse vahel on kindel seos. Seda seost kontrolliti kõigepealt meie galaktika tähtedel ning seejärel otsiti samasuguseid, juba teada absoluutse heledusega tähti teistes galaktikates. Mõõtes nüüd nende tähtede näiva heleduse, sai Hubble teada nende kauguse. JÜRI KRUSTOK