PÄIKESEVARJUTUS Hakim Nazir Istusin tuppa laua äärde ja võtsin ajalehe, mille kirjakandja oli just toonud ning hakkasin lugema. “Juba jälle sul ajaleht käes!” “Te võiksite ka kuulata, mida siin kirjutatakse...” Niipea kui lugesin talle ette sõnumi eelolevast päikesevarjutusest, jäi vanaemal suu imestusest lahti. Siis lõi ta käsi kokku ja ütles: “Ei või olla. Tühi jutt. Seda sa mõtlesid kõik ise välja!” Aga pärast küsis siiski umbusklikult: “Kas on ikka tõesti võimalik ette ütelda, missugusel päeval tuleb päikesevarjutus? Kuidas nad võivad seda teada, kui seda päeva pole veel tulnud. On nad siis pühakud või?” “Uskuge rohkem teadust kui oma soolapuhujaid,” vihjasin ta sõprusele posija - eidega. “Lugege ise, kui te mind ei usu!” ja ma andsin ajalehe tema kätte. Vanaema pööras lehte kord nii, kord naa, ja ohkas siis: “Ah, oleksid mu silmad paremad, küllap loeksin. Aga kuule, võib - olla sa narrid mind, vanainimest? Võib - olla pole siin midagi sellist kirjutatud? Sa lihtsalt mõtlesid selle ise välja.” Rääkisin talle päikesevarjutusest kaua aega, ja pärast otsustasime nii: kui päikesevarjutus toimub täpselt sel päeval ja tunnil, nagu ajalehes öeldud, siis nõustub ta kõigega, mis ma talle olen rääkinud, aga kui päikesevarjutust ei toimu, siis ei pööra vanaema minu jutule enam mingit tähelepanu. Täpselt ajalehes öeldud päeval ja tunnil seisime vanaemaga keset õue ja vaatasime läbi tahmaklaasi päikese poole. Et oleks paremini näha, pani vanaema veel prillid ette. Ootasime kannatlikult. Ja siis nägime, kuidas heleda päikeseketta servale libises aeglaselt tume laik ning hetk hiljem muutus ümberringi hämaraks. Vanaema ohkas ja sosistas omaette vapustatult. “Noh, vanaema, kas teadlastel on õigus? Kas te nüüd usute neid?” Vanaema seisis keset õue ja vaikis. Varjutus oli juba ammu lõppenud, aga ta hoidis ikka tahmaklaasi ettevaatlikult käes. “Ah, kui oskaksin lugeda,” ütles ta viimaks, “oleksid mu silmad lahti läinud ja ma oleksin sellest kõigest ise teada saanud.”   Pioneer nr. 11 / 1967.