MÕNED KATASTROOFILISED MAAVÄRINAD
Elliott Roberts

Kogu maailma kooskõla põhineb vastuoludel.
Seneca

Ajalugu teab väga palju jutustad tugevatest maaavärinatest. Mõned neist väärivad tähelepanu mitte niivõrd hädade ja kannatuste pärast, mis nad kaasa tõid, kuivõrd oma kummaliste tagajärgede tõttu. Tulge koos minuga möödunud aegadesse.
Esimene meile tuntud suur maavärin hävitas Xiani linna Hiinas meie ajaarvamise 7. aastal. Tema kuulsus põhineb vaid sellel, et ta oli ajaloos üks varasemaid. Lähemaid üksikasju sellest maavärinast pole meile teada. Järgmine väga tugev värin tabas Kalkutat Indias 11. oktoobril 1737, põhjustades kolmesaja tuhande inimese hukkumise. See on rohkem kui Florida linna Miami või Nevada osariigi kogu praegune elanikkond. Andmed selle hirmsa maavärina kohta on samuti napid. Palju rohkem on aga teada tugevast tõukest, mis mõned aastad hiljem hävitas Lissaboni Portugalis. See on üks kuulsamaid maavärinaid ajaloos. Mõned peavad seda kõige dramaatilisemaks sündmuseks, kuigi inimohvrite poolest ei olnud see värin siiski nii kohutav kui Kalkutat tabanud õnetus.

Ja meri tõusis.

1. novembril 1755, kõigi pühakute päeval, viibis suur osa Lissaboni 235 000 elanikust kirikutes esimesel missal. Selle linna majad kuhjusid ridadena madalate kinkude nõlvadel piki Tajo jõe põhjakallast, kümne kilomeetri kaugusel merest. Nende hulgas oli kakskümmend tuhat nelja- ja viiekorruselist hoonet, mis olid ehitatud nii ammu, et seda ei mäletanud ka kõige vanemad elanikud. Nad näisid püsivat igavesti ning vankumatuna.
Ja siis see kõik juhtus.
Mõned kilomeetrid edela pool Lissaboni pääsesid sügaval maapõues valla kohutavad jõud, mis otsekohe linna rahu rikkusid. Tänavatel, majades ja kirikutes tundis inimesed äkki tugevaid kiireid võnkeid, mis raputasid nad üdini läbi. Mõne hetke pärast võnked aeglustusid, kuid muutusid märksa tugevamaks. Kõuekärgatusega sarnanev mürin lukustas kõrvu ja lämmatavad tolmupilved kerkisid linna kohale, kui tuttavad vanad majad ja kirikud koost lagunesid ja varisesid. Järgmisel silmapilgul hakkas maapind ägedasti üles-alla vappuma. Nüüd purunes lõplikult suurem osa seni veel püsima jäänud ehitisi. See aga oli alles esimene nendest kolmest tugevast allmaatõukest, mis Lissaboni tollel päeval tabasid.
Kui vappuvast maapõuest tungiv mürin ja varisevate hoonete prahvatused vaibusid, pääsesid kõikjal kuuldavale rusude alla mattunud inimeste karjed. Siit hakkasid tulekeeled nilpsama eesriideid ja hoonete puitosi, mis köögikolletesse ning altariküünalde peale olid langenud. Tugevast tuulest lõkkele õhutatuna kasvasid leegid peagi tulemereks, mis mitmeks päevaks endale rusudest toitu leidis. Vähe oli jäänud neid, kes olid suutelised tulega võitlema; lisaks kõigele oli puudus veest ja kitsad tänavad olid üleni ummistatud kolmekümne kahe kiriku, viiekümne kolme lossi ja tuhandete väiksemate hoonete rusudest. Isegi väljakuid oli võimatu ära tunda. Lissabon kui linn lakkas peaaegu olemast; ainult kolm tuhat üsna armetut mõranenud maja jäi kuidagi püsima jõest kõige kaugemal asuvail nõlvakuil. Ja siis järgnes teine maavärin!
See ründas kakskümmend minutit pärast esimest. Selleks ajaks ei olnud linnas püsti jäänud peaaegu ainsatki tervet kivimaja. Kuid uue tõukega kaasnesid teist laadi traagilised sündmused. Paljud ellujäänud olid vaevaliselt roninud uuele kivist sadamasillale Cays Depredale jõe pervel. Madal ning massiivne, näis ta neile kindla varjupaigana. Kuid ka see kindlus ei pidanud vastu. Juba esimeste uute tõugetega hakkas kai alusmüür vajuma ja kogu ehitis koos karjuvate inimestega vajus igaveseks jõevoogudesse, just niisamuti, nagu Port Royalis kuuskümmend kolm aastat tagasi oli sündinud. Mitte ühelgi ei õnnestunud pääseda.
Peaaegu samal ajal tabas linna veel üks õnnetus - esimese maavärina veidi hilinenud tagajärg. Merel tekkinud hiigellaine mattis enda alla Portugali ranniku ja sööstis siis üle kogu Atlandi ookeani. Tajo jõe suudmes vesi algul alanes, paljastades sinna kogunenud liivsetted. Aga samas tormas peale kuue meetri kõrgune vahutav laine, mis tungis hoogsalt üle rusude peaaegu kilomeetri kaugusel sisemaale. Sillad purunesid, müürid langesid kokku, laevad pääsesid lahti ja paiskusid kummuli, kuni viimaks kogu jõgi muutus üheks mastide ja peelepuude segadikuks.
Muudes kohtades olid selle katastroofi tagajärjed niisama hämmastavad. Colareses, Lissaboni lähedal, kerkis maismaa kõrgemale, nii et inimesed võisid jalutada nüüd seal, kus varem alati veis oli olnud. Sadamas ilmus vee alt kalju, mida meremehed enne kunagi ei olnud näinud. Suured maa-alad Portugali rannikul kerkisid uuele kõrgusastmele. Tõukeid oli tunda kogu Portugalis ja Hispaanias, üle kahe ja poole miljoni ruutkilomeetri suurusel alal. Väidetakse, et äärmiselt tundlikud inimesed olevat neid täheldanud koguni Veneetisas, peaaegu kaks tuhat nelisada kilomeetrit kirde pool, kuid meil on alust selles tõsiselt kahelda.
Isegi nii kaugel nagu Rootsi ilmusid järvedele mudasogased lained. Soti kuulsa Loch Lomondil ulatus sääraste lainete kõrgus üle poole meetri, ja Amsterdami kanalites kisti paadid ankruplatsidelt lahti. Kaevudes kerkis vesi kõrgele. Mõned allikad kuivasid ära, mõnedest uhkas punast vett. Kuumaveeallikad Teplitzis Böömimaal paikasid õhku mudajugasid. Atlandil tekkinud merelained jõudsid Inglismaa rannikule lõuna paiku ja Lääne-Indiasse õhtu hakul.
Nõndanimetatud kaastõuked tegid peaaegu samal ajal ränka kahju Põhja-Aafrikas, tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid need võisid olla ka omaette maavärinad. Teadlased ei ole praeguseni suutelised vastama, kas need olid resoneerivad võnked, valla päästetud Lissaboni tõukeist, või täiesti iseseisvad maavärinad, mis juhtumisi sattusid samale ajale.
Lissaboni maavärina ohvrite arv ulatub tõenäoliselt viiekümne tuhandeni. Nii kurb kui see ka ei ole, hukkusid paljud kirikutes ja kabelites. Seetõttu sööbisid need traagilised sündmused inimeste mällu ning jätsid sügava jälje ajalukku.
Nad leidsid endale koha ka kirjanduses: 1756. aastal kirjutas Voltaire "Poeemi Lissaboni hävingust". Ta pöördus nende sündmuste juurde uuesti tagasi 1759. aastal kirjutatud oivalisest jutustuses "Candide".

E. Roberts. Värisev maa. - Tallinn: VALGUS, 1971. - Lk. 13-16.