MÕISTATUSLIKUD NAABRID Ülo Kestlane Päikesesüsteemi planeetideperes on kaks taevakeha, mis Maaga kõige rohkem sarnanevad. Need on Veenus ja Marss. Veenus on Päikesest arvates teine ja Marss neljas planeet. Maa jääb nende vahepeale. Meie naaberplaneedid hoiavad visalt oma saladusi. Neist teame veel väga vähe... Vanarahvas nimetab Veenust Koidu- ja Ehatäheks, sest ta on hommikul koidu ajal viimane ja õhtul eha ajal esimene täht taevas. Teades Veenuse täpset asukohta, võib teda mõnikord ka päeval näha. Päikese ja Kuu järel on Veenus meie kõige heledam taevakeha. Seetõttu paljud vanaaja rahvad pidasid teda jumaluseks. Kreeklased ja roomlased andsid talle iludusjumalanna nime ja tema auks ehitati templeid. Polüneeslased ja indiaanlased ohverdasid Veenusele inimesi. Veenuse kaugus maakerast on pisut üle 39 miljoni kilomeetri. Seega on ta meile kõige lähem planeet. Päikesest jääb ta 108 miljoni km kaugusele. (Maa kaugus Päikesest on keskmiselt 150 miljonit km.) Veenus saab päikeselt rohkem soojust ja valgust kui Maa. Täistiiru teeb ta ümber Päikese 225 meie ööpäeva jooksul. Teda ümbritseb paks pilvekate, millest läbi pole kellelgi õnnestunud planeedi pinda vaadata. Alles hiljuti saadi Veenuselt peegeldunud raadiolainete iseloomu uurimisel teada, et planeedi ööpäev kestab 248 meie ööpäeva. Selgus ka see, et Veenusel puuduvad aastaajad. Tema õhukiht on Maa omast mitu korda tihedam. Ameerika kosmoselaeva “Mariner 2” poolt tehtud mõõtmised näitasid, et Veenuse õhkkonnas on süsihappegaasi märksa rohkem kui Maa atmosfääris. Hapnikku aga üldse ei täheldatud. Arvatavasti on Veenuse õhus ka väga palju veeauru. Ent seda teame ainult planeedi kõrgemast õhukihist. Kui paksud on tema pilved ja milline õhukoostis on pilvekihi all, planeedi pinna lähedal, see on siiani mõistatuseks. “Mariner 2” mõõtis Veenuse pinna temperatuuri ja sai tulemuseks 300 kraadi kuumust. Sellises kuumuses hakkab juba tina sulama. On selge, et Veenusel ei saa olla niisugust elu, nagu maakeral tunneme. Kui Veenusel oli kunagi veekogusid, siis nüüd on need ammu pilvedeks auranud ja planeedi pind kujutab endast üleni kuuma kivist kõrbet. Tihe pilvkate ei lase läbi kuigi palju päikesevalgust, mistõttu planeedil valitseb alaline hämarus. Möllavad kohutavad tolmutormid. Arvatakse, et Veenuse pilved koosnevadki tolmust.   Marss on Päikesest keskmiselt 228 miljoni kilomeetri kaugusel. Tal on kaks tillukest kaaslast - Phobos ja Deimos. Esimese kaaslase läbimõõt on 16, teisel aga ainult 8 km. Marsi aasta on peaaegu niisama pikk kui maakera kaks aastat. Ööpäeva kestab 24 tundi 37 minutit. Marsi pinna suuri tumedaid alasid on hakatud meredeks nimetama. Oletatakse, et need on taimestikuga kaetud. Mered muudavad aastaaegade vaheldumisega värvitooni: kevadel on sinakasrohelised, suvel omandavad tumerohelise varjundi, sügisel ilmuvad kollased ja pruunid toonid, mis talve tulekul muutuvad halliks. Heledamaid alasid, mis katavad kolmveerand Marsi pinnast, nimetatakse mandriteks. Arvatakse, et mandrid on liivakõrbed. Talvel tekivad Marsi pooluste piirkonnas valged laigud, mis meenutavad jäävälju. Vaatlused kinnitavadki, et pooluste nn. polaarmütsikesed on mõne millimeetri paksune jää-, lumi- või härmatiskate. Huvitav on see, et Marss on kaetud tumeda joonvõrguga. Jooni nimetatakse kanaliteks. Kanalite suurimaks pikkuseks on 5000 km ja laiuseks 300 km. Suvel muutuvad kanalid eriti silmapaistvalt tumedaks, talvel nende värvus nõrgeneb ja mõned kanalid kaovad sootuks. Kunagi arvati, et Marsil elavad inimesetaolised olevused, kes need kanalid oma põldude niisutamiseks on kaevanud. Tänapäeval ei usu seda enam keegi. Marsil puuduvad tingimused kõrgema elu arenemiseks. Kliima on liiga karm. Suvel on küll kuni 30 kraadi sooja, kuid talvel, kui saabub pikk polaaröö, langeb temperatuur 100 kraadi alla nulli. Ka puudub õhk hingamiseks. Ollakse arvamusel, et kanalid kujutavad endast taimkatet, mis pinnases edasikanduva niiskuse toimel laiade ribadena levib. Kas see arvamus on õige? Võib - olla ei ole Marsil mingit taimestikku? Siiani ei teata midagi kindlat. Ka Ameerika kosmosesond “Mariner 4”, mis 14. juulil 1965. aastal möödus Marsi lähedalt ja pildistas esmakordselt planeedi pinda, ei andnud sellele küsimusele vastust. Fotodel tuli nähtavale 5 - 120 km läbimõõduga ja kuni 1 km sügavused kraatrid. Võib arvata, et kraatrid on Marsi pinnale tekkinud suurte meteoriitide langemisest. ... Küsimusi on palju, mis vajavad selgitamist. Ent Veenuse ja Marsi saladuskate avaneb juba lähemas tulevikus, siis, kui meie naaberplaneetidele saadetakse kosmoseraketid. Pioneer nr. 3 / 1967.