MARSS H. Raudsaar Punakas planeet Marss asub Päikesest umbes 1,5 korda kaugemal kui Maa. Ta on esimene nn. välisplaneet (orbiit asub väljaspool Maa orbiiti). Kui siseplaneedid Markuur ja Veenus võivad asetseda Päikesest vaid teatud kindlal nurkkaugusel (Maalt vaadatuna), siis välisplaneedid võivad asetseda meelevaldses asendis Päikese suhtes, sealhulgas ka nn. vastasseisus ehk opositsioonis. Viimasel juhul on planeet vaadeldav kogu öö. Marsi orbiit on võrdlemisi piklik (elliptiline), mistõttu tema kaugus Päikesest võib muutuda üsna tunduvalt - piirides 206 kuni 249 miljonit kilomeetrit. Vastavalt sellele saab Marss Päikeselt valgust ja soojust 36-52% selles kogusest, mis jõuab Maani. Marsi ja Maa vaheline kaugus muutub 400 miljonist kuni 56 miljoni kilomeetrini. Lähima seisu korral on Marsi heledus peaaegu võrdne Veenuse omaga, kaugeima seisu puhul - Põhjanaela heledusega. Viimased suurimad Marsi lähenemised Maale, nn. suured vastasseisud olid 1939. ja 1956. aastal, järgmine toimub 1971. aastal. Suured vastasseisud korduvad iga 15 või 17 aasta järel. Marsi punakas värvus on tingitud tema pinna omadustest, sest pilk jõuab vahetult planeedi pinnani nagu Kuugi puhul. Marsi atmosfäär, mis viimaste vaatluste järgi on veel palju hõredam, kui seni arvati, ei takista oluliselt planeedi vaatlemist. On aga siiski täheldatud juhtumeid, kus kogu planeedi kattis nagu mingi loor või somp, mis arvatakse olevat tingitud Marsi atmosfääris tormiga ülespaisatud tolmupilvedest. "Mariner 4" lähifotod Marsi pinnast võimaldasid avastada planeedil terve rea mitmesuguses suuruses kraatreid nagu Kuulgi. Pikksilmas nad oma väiksuse tõttu näha ei ole. "Marineri" vaatlustulemuste põhjal näivad tingimused sel planeedil olevat vee karmimad, kui seni arvati. Nagu märgitud, on kosmosesondide abil õnnestunud saada väga väärtuslikku lisa maapealsete vaatlustega kogutud andmetele. Selles suhtes oli väga viljakas 1971. aasta (mida tinglikult nimetatakse ka Marsi-aastaks, sest Marss oli siis suures vastasseisus), kui Marsi lähedusse jõudsid nõukogude kosmosesondid "Mars 2" ja "Mars 3" ning ameerika kosmosesond "Mariner 9". Esimest korda laskus Marsile maandumisaparaat "Mars 3". 1974. a. jõudis Marsi lähedusse koguni neli nõukogude kosmosesondi "Mars 4", "Mars 5", "Mars 6", "Mars 7". Algul takistas kosmosesondide uuringuid planeedi läheduses oluliselt tolmutorm, mis kestis üle kolme kuu Seepärast pühendusid astronoomid kõigepealt nende tolmutormide endi uurimisele. Nende tekkemehhanism näib olevat samasugune nagu maapealsetel tormidel. Tolmu ülestõstmiseks pinnalt on vaja tuule kiirust vähemalt 80 m/s. Selline kiirus saavutatakse just suurte vastasseisude ajal, kui planeet on periheelis. Kosmosesondidelt sooritatud mõõtmiste tehti kindlaks, et suured ööpäevased temperatuurikõikumised, 70° võrra ja rohkem, kustuvad juba paarikümne sentimeetri sügavusel, s.t. Marsi pinna soojusjuhtivus on väga väike (ehkki mitte nii väike kui Kuul). Palju peamurdmist on tekitanud Marsi tumedad ja heledad alad. Näib tõenäoline, et tumedad piirkonnad - marsi mered - ei ole mitte madalamad alad nagu Kuul, vaid hoopis reljeefi kallakused, kust tuul tolmu kergesti ära puhub, heledamad mandrid aga on tasased alad, kas madalad või kõrged, millele tolm ladestub. Nagu Kuu, nii ka Marsi pinna iseloomulikuks jooneks on kraatrid Nende jaotus läbimõõtude järgi on samuti enam-vähem sama, ainult väikeseid kraatreid on vähem. Viimast asjaolu võib hõlpsasti seletada erosiooni toimega. Marsi kraatrid on seega sama päritoluga kui Kuu omad, s.o. meteoriitsed. Samasuguseid kraatreid läbimõõduga kuni 2-3 km registreeriti Marsi kaaslastel Phobosel ja Deimosel, kus nad võivad olla ainult meteoriitse päritoluga, sest nii väikestel kehadel, nagu seda on Marsi kuud, ei saa olla mingit märgatavat vulkanismi. Atmosfäärirõhk Marsi pinnal on 4-8 millibaari ja keskmine temperatuur -40°C. Marsi polaarmütsikesed koosnevad suuremalt jaolt tahkest süsihappegaasist, vähemal määral on neis tavalist jääd, seejuures sisaldab lõunapolaarmütsike rohkem tahket ainet kui põhjapoolne, sest lõunapoolkeral on talv pikem. Marsil on olemas ka magnetväli, mis on 500 korda nõrgem maa magnetväljast. Marsi kuulsad kanalid on viimasel ajal unustusehõlma vajunud ja ka "Mariner 4" fotodel ei ole nad hästi märgatavad. Kanalid on nähtavasti hiiglapraod Marsi pinnas, mis kujunesid kraatreid tekitanud asteroidide langemisel. Mõõtmetelt on Marss väiksem kui Maa. Tema läbimõõt on veidi suurem kui pool maa läbimõõtu, ruumala 1/6 ruumalast ning mass 1/9 Maa massist. Marsi keskmine tihedus on 4 korda suurem vee tohedusest. Raskusjõud Marsil on 37% Maa Omast. Marsi ööpäev on natuke pikem Maa omast: 24 tundi, 37 minutit ja 23 sekundit. Ka Marsi telje kalle orbiidi tasandi suhtes peaaegu sama mis Maal. Järelikult vahelduvad aastaajad seal samuti kui meil, ainult Marsi "aasta" on peaaegu kask korda pikem Maa aastast. 1877. aastal avastas A. Hall Marsil kaks kaaslast - Phobose aj Deimose. Phobos tiirleb ümber Marsi kiiremini kui pöörleb Marss ise, mistõttu ta tõuseb Marsil olevale vaatlejale läänest ja loojub idas. Raudsaar, H. Vaadelgem planeete. - Tallinn: VALGUS, 1969. - Lk. 34-36. Raudsaar, H. Pilk tähistaevale. - Tallinn: VALGUS, 1975. - Lk. 43-46.