KUIDAS PÄIKE TEKKIS
Austraalia muinasjutt. Lastele ümber jutustanud Meta MaksingI
Ammuaega tagasi ei teadnud inimesed päikesest midagi, sest päikest polnud olemas. Nii päeval kui ööl vaatasid maa peale ainult kuu ja tähed. Ja inimesed teadsid hästi, et tähed on nende hiiglaste silmad, kes pealpool pilvi elavad, ja et kuu on neist kõige suurema, taevavalitseja silm. Noil ammustel aegadel polnud inimestel nooli ega piike ja loomad ning linnud ei kartnud neid üldse. Tutiga kakaduud ja kirevad papagoid hullasid muretult haljastes saludes, jõgedes sulistasid mustad luiged, pikajalgsed kängurud tulid koos poegadega kartmatult inimeste pilliroohüttide juurde. Keegi ei mõtelnud karta - ei kiskjat hunti ega metsikut koera dingot. Mõnikord siiski loomad tülitsesid isekeskis.
Ükskord läksid kurg ja pikakoivaline emu tasandikule luusima. Eks igaüks tea, et emu jalad on kaks korda pikemad kui kurel. Kurg kippus vägisi maha jääma ja solvus.
"Sõbrake, ära jookse nii kiiresti!" hõikas kurg.
Emu ei kostnud midagi: ta oleks hea meelega aeglasemalt kõndinud, ent tema pikad jalad ei kuulanud sõna. Emu ütles neile: "Seis!" Aga jalad muudkui jooksid ja kandsid teda edasi tuulekiirul.
Siis vihastas kurg kogunisti ja hakkas sõpra noomima. Emu ei võinud seda sallida. Ta keeras ringi ja äigas kurele oma kivikõva nokaga. Kurg pidi pakku jooksma. Aga solvamist ta ei andestanud. Kurg tõttas emu pesa juurde, haaras ühe hiiglasuure muna noka vahele ja viskas täiest jõust üles.
Muna lendas otse taevasse ja langes haohunnikusse, mille töökad taevahiiglased olid kokku kandnud. Muna läks katki, erekollane rebu voolas välja ja hagu süttis heleda leegiga põlema. Kohe läks nii valgeks, et inimesed ja loomad pidid äärepealt pimedaks jääma ja taevavalitseja ärkas üles. Ta vaatas alla maa peale ja sai üpris rõõmsaks: päikese valgel tundus maa kaks korda kaunim!
"Vaat see on mulle meele järele!" hüüdis taevavalitseja. "Jäägu alatiseks nii."
II
Ta vahtis taevalõket mõnuga. Ere leek loitis päev otsa. Aga õhtu eel hakkas kustuma. Ainult punased söed hõõgusid veel pealpool pilvi. Siis kattis neidki tuhakiht.
Taevavalitseja kohkus:
"Paha lugu! Kui kõik söed ära kustuvad, millega me siis hommikul lõkke süütame?"
Ta lähenes vargsi lõkkele, haaras ühe söe ja mähkis musta pilve sisse. Siis laskuks maa peale öö ja inimesed uinusid.
Aga tal endal polnud enam mahti magada.
"Abilised, tööle!" andis käsu taevavalitseja, kel silmaks kuu. Sedamaid süttisid taevas tuhanded tähed. Need olid kõige nooremate hiiglaste silmad.
Öö läbi korjasid hiiglased hagu. Kui haohunnik oli juba mäekõrguseks kasvanud, viskas taevavalitseja sinna söe ja asus koos hiiglastega lõket hõõgvele puhuma. Üle maa tuhises koidueelne tuul. Ja süsi läks aina punasemaks, aina eredamaks ja viimaks lõid haod leegitsema.
Inimesed ärkasid üles ja laususid:
"Vaadake, jälle paistab taevas päike!"
Ja inimesed hakkasid tööle.
Sellest ajast peale kõnnivad igal ööl taevas ringi töökad hiiglased koos taevavalitsejaga, kel silmaks kuu. Igal ööl korjavad nad hagu ja igal hommikul puhuvad hõõgvele päikeselõket. Aga taevavalitseja, kel silmaks kuu, ei unusta kunagi ööseks ära peita väikest söekest, vaid mähib selle musta pilve sisse. Et inimesed võiksid rahulikult magada ja hommikul õigel ajal tööle hakata, andis ta kukele käsu nad juba enne koitu üles ajada. Ja kukk teeb oma tööd hästi.
Igal hommikul, niipea kui idakaares vaevalt helendama lööb, lendab kukk katusele, lehvitab tiibu, hõiskab ja hüüab:
"Kukeleegu, kikerikii! Ärgake, inimesed! Päike tõuseb juba taevasse!"
Miks ei peaks ta rõõmustama, miks ei peaks ta hõiskama, kui päike toob kõigile valgust, soojust ja elu.