KUIDAS RAKETID TÖÖTAVAD Mass Stabiilse lennu saavutamiseks on tähtis arvestada raketi massi. Eduka stardi eeltingimuseks on see, et mootori tekitatud surve oleks suurem raketi kogumassist. On üsna ilmselge, et ülearuse massiga rakett ei ole nii kindel kui see, mis on varustatud vaid olulisega. Ideaalses raketis on kogumass kaotatud järgmiselt: 91% kogumassist moodustab kütus; 3% kütusemahutid, mootorid, stabilisaatorid jne.; 6% kasulik last. Lastiks võivad olla satelliidid, astronaudid või kosmoselaevad. Ideaalses raketis on kütuse massi ja raketi kogumassi suhe (massifraktsioon) 0,91. MF= raketi kütuse mass/ raketi kogumass. Vaadates seda valemit võib arvata, et 1,0 oleks ideaalne, aga siis peaks kogu rakett koosnema vaid kütusest. Mida suurem suhe, seda vähem kasulikku lasti saab rakett peale võtta. Mida väiksem suhe, seda väiksem on tegevusulatus. 0,91 on hea tasakaal raketi kanduvuse ning tegevusulatuse vahel. Kütuse ja kogumassi suhe väheneb ja suureneb vastavalt erinevatele orbiitidele ning vastavalt lasti kaalule. Suurtel rakettidel on tõsised kaaluprobleemid. Selleks, et jõuda kosmosesse ning saavutada õige orbiidikiirus on vajalik tohutult suur kütusehulk; suure kütusehulga mahutamine ja transportimine nõuab aga omakorda võimsamaid ning raskemaid seadmeid. Suuremad raketid suudavad kanda rohkem kasulikku lasti, kuid raskus surub raketti allapoole. Hiigelrakettide kaaluprobleemi lahendamise au kuulub XVI sajandi ilutulestikutegijale Johann Schmidlapile. Schmidlap kinnitas suure kanderaketi tippu väiksemad raketid. Kui suuremas raketis oli kütus läbi põlenud, langes kest alla ning järgmine rakett süttis. Sel viisil on võimalik saavutada suurem kõrgus. ("Space Shuttle" töötab samuti mitmeastmelise raketi põhimõttel paisates kanderaketi ning kütusemahutid tagasi kohe, kui kütus on põlenud.) Schmidlap leiutatud rakette nimetatakse astmelisteks. Tänu sellele tehnoloogiale on võimalik lennata avakosmosesse, Kuule ning teistele planeetidele.