KUHU TÄHED PÄEVAL KAOVAD?
Feliks Krivin

Iga kord, kui Päike tõuseb taevasse, imestab ta, kuhu küll tähed on kadunud. Öösel, kui Päikest polnud, oli ju terve taevas tähti täis. Kuhu nad siis nüüd peitu pugesid? See on väga huvitav. Igal hommikul piilub Päike enne taevasse tõusmist ettevaatlikult kusagilt metsa või mäe tagant, et välja uurida, kuhu tähed kaovad.
Tarvitseb tal vaid nina välja pista, kui tähti enam pole.
Lootes vähemalt mõnda tukkuma jäänud tähekest avastada, tõuseb Päike nüüd kõrgele, et kõike hästi valgustada. Ent tal ei lähe korda midagi leida. Mis sa arvad - miks? Eks seepärast, et pimedas on iga tuluke eriti hästi näha, heledas valguses nad aga kahvatuvad, kaovad nagu ära, otsekui häbeneks oma nõrka valgust.
Nii on lugu ka tähtedega. Kõige eredamgi neist ei saa võistelda päikesevalgusega siin, meie taevas. Kusagil oma taevas särab aga seesama täht meie Päikesest tuhandeid kordi heledamalt.
Väga tähtis on valgust kiirata just oma taevas, seal, kus seda vajatakse, kus valguseta läbi ei tulda.
Tähest saab Päike, tõeline valgusallikas vaid oma taevas, tema eest poevad hirmunult peitu võõraste taevaste tähed, teiste taevaste arad saadikud. Kõige tähisem öö jääb ikkagi ööks ning ei muutu kunagi päevaks, enne kui Päike ei tõuse.

F. Krivin. Maailmaruum - kõige vaarema. Tallinn: EESTI RAAMAT, 1983. - Lk. 20.