KOMEEDID H. Raudsaar Omapärased taevakülalised on sabaga tähed ehk komeedid (kr. k. kometas - pikajuukseline). Sageli ilmuvad nad täiesti ootamatult - algul nõrgad, märgatavad ainult teleskoobis, hiljem aga saavad heledamad neist nähtavaks ka palja silmaga. Nõrku, nn. teleskoopilisi komeete vaadeldakse käesoleval ajal igal aastal tavaliselt kümmekond. Üldse on vaadaldud ca 900 komeedi ilmumist. Neist on erinevaid umbes 600. Väga palju komeete on avastanud just asjaarmastajad astronoomid. Juba väikeses pikksilmas paistab kauge komeet tillukese udulaiguna. Kõige rohkem lootust on komeete avastada Päikese ümbruses, s.t. enne Päikese tõusu idataevas ja pärast Päikese loojumist läänetaevas. Komeedid on väikese massiga taevakehad, mis tiirlevad ümber Päikese piklikel orbiitidel. Nende tahke tuum koosneb mõnesaja meetri kuni mõnekilomeetrise läbimõõduga tükkidest. Peale tuuma sisaldavad nad veel tolmainet ja gaasi. Kui komeet asub Päikesest kaugel, siis on ta märgatav nõrga uduse laiguna. Kui aga komeet läheneb Päikesele, siis ta kuumeneb ja hakkab eraldama gaase (samuti tolmu), mis Päikese valgusrõhu mõjul surutakse Päikesest eemale. Sellest kujunebki komeedi saba. Igal uuel lähenemisel Päikesele eraldub tuumast uus kogus gaasi ja tolmu, mis hajub planeetidevahelisse ruumi. Seega peab tuuma mass järjest vähenema, kuni lõpuks kogu tema lenduv aine muutub tolmuks või gaasiks. Komeetidest säilivad vaid asteroiditaolised tükid (komeedi tuuma osad) ja meteoorne materjal, mis aga lõpuks langeb päikesele või hajub planeetide atmosfäärides. Niisugune keha lakkab olemast komeet, sest tal puudub helendav gaasümbris - kooma ja saba. Et komeedid tõepoolest suhteliselt lühikese ajaga lõpetavad oma elutee meteoorkehade pilvena, selle kohta leidub palju tõendeid. Näiteks lugu Biela komeediga, mis avastati 1772. a. Selle komeedi tee möödus õige lähedalt Maa orbiidi punktist, kus meie planeet asetses novembri lõpul. Biela komeedi järjekordsel lähememisel 1846. a. täheldasid astronoomid esmakordselt, et komeedi tuum jagunes kaheks. Kummalgi tuumal oli oma kooma ja saba ning tuumadevaheline kaugus ulatus 250000 km-ni. 1852. aastaks olid tuumad eraldunud 2,5 miljoni kilomeetrini. 1859. ja seejärel 1866. aastal oodati uut lähenemist, kuid komeete ei ilmunud. Küll aga oli 1866. aasta 27. novembril tähelepanuväärne tähesadu, mis kordus täpselt 13 aasta pärast (s.o. siis, kui komeet pidi uuesti ilmuma). Komeedid olid lagunenud meteoorkehade pilvedeks. Ka 1965. a. oktoobris jälgiti tuuma jagunemist I keya-Seki komeedi puhul, mis möödus Päikesest ainult poole miljoni kilomeetri kauguselt. On teada palju meteoorivoole, mille tekkimine seletub kindla komeedi kas täieliku või osalise lagunemisega. Tähesadu annab tunnistust komeedi hävimise paratamatusest. Komeedi eksisteerimine lõpeb tema lagunemisega meteoorideks. Raudsaar, H. Pilk tähistaevale. - Tallinn: VALGUS, 1975. - Lk. 52-54.