JUPITER H. Raudsaar Päikesesüsteemi suurim planeet on Jupiter. Tema mass on 1/1048 Päikese massi, ruumala aga 1300 korda suurem Maa ruumalast. Seega on Jupiteri keskmine tihedus (1, 33 g/cm?) rohkem kui neli korda väiksema Maa tihedusest. Palja silmaga vaadeldes paistab Jupiter meile heleda, rahuliku säraga kollakasvalge tähena. Ta heledus on peaaegu võrreldav Veenuse heledusega. Pikksilmas võib märgata Jupiteri atmosfääris vööte ja laike, mille abil saab määrata tema pöörlemisperioodi. Jupiteri ümbritseb tihe õhkkond, kus esineb palju kiiresti muutuvaid pilvetaolisi moodustusi. Nende hulgas on eriti iseloomulikud tumedad, pruunikad või valged vöödid, mis asetsevad rööbiti ekvaatoriga. Pöörlemistelg on tema orbiidi tasandiga peaaegu risti, nii et aastaaegade vaheldumist ei esine. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik, mida märkame juba väikeses pikksilmas. Jupiteri tähelepanuväärsemaid detaile on nn. punane laik, mille laius küünib ca 12 000 km. Et laik üsna märgatavalt nihkub, mõnikord päriselt kadudes, arvatakse, et ta on planeedi atmosfääri moodustis. Tema olemus on aga seni selgitamata. (Viimaste vaadete kohaselt kujutab punane laik tohutut keeristormi Jupiteri atmosfääris, mille teke ja areng on kestnud sadu aastaid). Kui Galilei 1610. a. esimest korda vaatles omavalmistatud pikksilmaga Jupiteri, avastas ta 4 heledat kaaslast, mis tiirlesid ümber planeedi nagu planeedid ümber Päikese. Jupiter oma kaaslastega on nagu miniatuurne Päikesesüsteem. Jupiteri kaaslaste avastamine kinnitas Koperniku õpetust, et Maa pole maailma "keskpunkt", mille ümber tiirlevad kõik taevakehad. Astronoomiahuvilisel on soovitav joonistada Jupiteri võimalikult paljudel öödel. Eriti täpselt märkida sinna vöötide detailid, sest need muutuvad. Iga kord joonistada ka Jupiteri kaaslased, mille asendid muutuvad kiiresti. Nii võite oma vaatlustest leida nende kaugused Jupiterist. Jupiteril on üldse 14 kaaslast, nõrgemaid aga visuaalselt ei näe. Nelja heledamat võiks näha ka palja silmaga, kui ei segaks emaplaneedi hele kiirgus. Palja silmaga näeme tähti, mille heledus on kuni 6 tähesuurust. Ka meie planeetide pere mõjukaim liige on osutunud kättesaadavaks kosmoseaparaatidele. 2. märtsil 1972 väljasaadetud kosmosesond "Pioneer 10" möödus pärast 640 päeva kestnud lendu 3. dets. 1973 ainult 130 000 km kauguselt Jupiteri pinnast (õigemini tema pilvede nivoost). Maale saadeti üle 80 värvusfoto, mille kvaliteet on võrreldav või isegi ületab Maalt saadetud Jupiteri fotode oma. Väga teravate piirjoontega on punane laik, hästi märgatav on ka paralleelsete ribade süsteem. Jupiterilt lähtuv soojuskiirgus ületab 2,5-kordselt Päikeselt saadav kiirguse, mis näitab, et planeet produtseerib märatavalt energiat. Jupiteri magnetosfäär ulatub ligi 8 miljoni km kauguseni planeedist, kus teda piirab päikesetuule avatud ruum. Jupiteri pöörlemistelg ei lange ühte magnetilise dipooli teljega, vaid moodustab viimasega ca 15° nurga. Planeedi magnetväli on Maa omaga võrreldes vastupidise suunaga ja ligi kümme korda tugevam. Jupiteri magnetosfäär on püüniseks suure energiaga osakestele - tema ümber on samasugused kiirgusvööndid nagu Maa ümber, ainult märksa tugevamad. "Pioneer 10" saab esimeseks tehiskehaks, mis lahkub meie Päikesesüsteemist. Raudsaar, H. Pilk tähistaevale. - Tallinn: VALGUS, 1975. - Lk. 47-48.