Tõmba lühikese õ, ö, ü-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika õ, ö, ü-ga sõnadele kaks joont alla. Saia süükase isuta, mõdu juuakse januta. Kingsepp võttis jalast mõõdu ja valis mõõdukohase liistu. Sõre sari ei tuula teri puhtaks. Ninasõõre on nohust kibe. Aknast kostab tuppa kirikukella kõma. Kõõma hävitamiseks soovitatakse mitmeid vahendeid. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda! Igivana puu on tihti seest õõnes. Lõmm on ahjul kuivamas. Tulelõõm tõuseb ääsilt korstnasse. Pisar veeres üle põse. Põõsa all oli linnupesa. Jõuetu rögin kostis surija voodist. Küll karjun ja röögin, kuid keegi ei kuule ega tule mulle appi. Tornis hakatakse kella lööma. Ega amet leiba küsi. Kass näitab koerale hambaid ja küüsi. Vanal künal pole enam põhjagi all. Silm on ihu küünal. Küti koer ajab jänest taga. Teekäija sai möödasõitjalt küüti. Piksemürin valjeneb lähenedes. Ma müürin kinni selle avause. Südi mees võidab kõik takistused. Sina ei ole süüdi. Kirjuta lünka õ, ö, ü või õõ, öö, üü. T__de t__useb, vale vajub. V__ ras raha p__ letab taskut. Ahjul__r on tahmane. Suu on südame m__t. M__du ei m__deta matiga. Külm värvib p__sed punaseks. Tilk tilga järel__nestab kivi. Iga katse ei __nnestu. Seal me r__mu r__katame, laulu lahket laksatame! Tões__na on m__nikord m__ru kuulda. V__ra linna k__rged seinad pea mind vastu v__tavad, kaugel sealt on haljad heinad, p__sad, aasad, allikad. Meie Juku s__james, igapäeva ta v__itleb; ei ta v__itle m__gaga, sulega ta heitleb. Ahjus h__guvad söed. Mu isamaa, mu __nn ja r__m, kui kaunis oled sa! 2. M__lder jahvatab teri. Viil s__b rauda. Kes t__d ei tee, see ei pea ka s__ma. Haiget vaevab kange k__ ha. Tütarlaps t__ta, kui teekäija v__ta. H__vliraud on nüri. Kull on r__vel lindude riigis. Siga r__hib kurja häälega. K__gis keedetakse s__ki. Ojakene, voolad m__da rutuga! 3.T__ hja k__na juures lähevad sead t__lli. Kass haaras hiire k__nte vahele. Kala otsib, kus s__gavam, inimene, kus parem. K__nal kustub tuule käes. S__damel pole akent sisse vaatamiseks. Kõik tuled n__d s__tame põlema! Koeral ei p__si vorst kaelas. S__es kasvab isu. Peremees, kes põhku m__b, sandikoti kaela viib. Õitsituli suveöö s__les leegib, loidab k__nlana üles. Kõik, mis mujal otsib __les, t__litab ja t__tab mind, vaba sellest sinu s__ les olen ma kui oksal lind. Kui p__ad kõigest väest, saad __le igast mäest.         Rebane istub kuuse all ja s__b kalu. Kriimsilm hunt longib m__da ja k__sib: “Lellepoeg, anna mulle ka!”  “Mis sest natukesest kahele saab!” vastab Rein, “Mine p__a omale ise!” “Ei oska seda kunsti,” seletab hunt. “Mis seal osata!” __ petab rebane: “Mine järvele ja pista saba jääauku! Seal on n___d nii palju kalu, et ise saba otsa hakkavad. Ära aga saba liiga vara veest välja v__ta!”      Rumal hunt uskus rebase juttu, läks kohe järvele ja leidiski jääaugu kätte; pistis saba vette ja hakkas __ngitsema. Oli selge __, tähed sirasid taevas ja k__lm paukus järvel, l__es jäässe pragusid. Hunt istus augul, l__gistas hambaid ja __ngitses. T__ ki aja pärast katsus kriimsilm ettevatlikult, kas kalu on ka otsas. Saba oli hakanud juba kinni k__lmuma. Hunt r_ mustas, et kalasaak saab hea. Ta ei t__mmanud saba välja, vaid otsustas p__da hommikuni. Juba hakkas koitma. K__lanaised tulid järvelt vett tooma. Hunt tahtis eest ära minna, aga saba oli nii k__vasti kinni k__ lmanud, et mehike ei pääsenud paigastki. “Ennäe, halli!” h__dsid naised hunti nähes, jooksid ligi ja hakkasid kriimsilma kaelkookudega sugema. Hunt kiristas hirmu ja valu pärast hambaid, v__ttis viimse jõu kokku ja sikutas. Rops! Rebenes saba juurikast katki ja t__mp hunt kadus: h__lpadi-h__lpadi kuusikusse.