Tõmba lühikese n-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika nn-ga sõnadele kaks joont alla. Selgelt vaatab taevasina, aga mind ei tröösti ta. Siis jätan ma tolmuse linna ja ruttan sinna kui rändaja lind, kus külluses kutsub mind kodune pind. Ega munal sünni kana õpetada. Kes ei raskeid vihke kanna, ei see puhast leiba söö. Võõra linna kõrged seinad pea mind vastu võtavad. Ema pani liha panni peale küpsema. Kui mina hakkan laulemaie, siis jääb küla kuulamaie. Aeg on minna magama. Hanepojad paterdavad jõekaldal. Priius, kallis anne, taeva kingitus, kõigile toob õnne sinu valitsus! Hulk kanu nokib õues teri. Kannu kaas on kadunud. Koorem linu saadeti linna müügile. Hommikul ilm helenes, linnulaulust kõlamas. Saapa nina ei tunne lõhna. Laps ajab sõrme ninna. Raiesmikus vedeleb üksik haopinu. Vend ajas töö juues endale pinnu sõrme. Mana oli muistsete eestlaste surnutejumal. Lapsed söövad hea isuga mannaputru. Kirjuta lünka n või nn. Tõesõ__a on mõ__ikord mõru. Kurval meelel kõ__in mi__a, ri__us rõõmuta. Pime ka__a leib ka tera. Mi__a tahtsin li__a mi__a. Tühja kü__a juures lähevad sead tülli. Veepi__al laksuvad lained. Ka__el armas, ka__el kallis, ka__el kullakeeleline! Parem va__a king kui paljas jalg. Kuhu sa pa__id need pa__id? Õde Liina ruttab li__a. U__i saadab hulkuma. Kes kahju kardab, see õ__e ei leia. Igal li__ul oma laul. Mida va__emaks lähed, seda targemaks saad. Kõik see__ed ei sü__i süüa. Targem a__ab järele. Juba oru pi__al viibib videvik, kõrgel kinguri__al hiilgus imelik. Kas tu__ed väikest vasarat kuldkambrikeses kopsivat? Mi__id, Ma___id, Jukud, Tõ__id hüppavad nüüd rõõmuhoos: möödas kurvad talvetu__id, ke__a kevade on käes! Maatüdruk läi__ud li__a tee__ima. Paari kuu pärast läheb tüdruku isa samasse li__a kartulit müüma. Tütar juhtu__ud turul isa vankri juurde; oma upsakuses tegi aga, nagu ei tu__eks isa äragi. Ni__a püsti, näitab tüdruk kartulite peale ja küsib isalt: “Kuule va__amees, kus need marjad kasvavad, maas või puus?” - “Need kasvavad vees!” kostnud isa pilgates, võtnud tütre vankrile ja vii__ud koju upsakust u__ustama ja kartulit uuesti tundma õppima. Kodus kõ__ib upsakas tüdruk õue pidi, näeb reha maas ja üleb: “Ei tea , mis riistapuuu see peaks olema?” kogemata astu__ud aga ise rehapulkade otsa. Rehavars tõusnud üles ja tüdrukule: kolksti! vastu ni__na. Tüdruk südametäiega siunama: “Oh sa kurjavaimu reha!”