Tõmba lühikese m-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika mm-ga sõnadele kaks joont alla. Kuu kuma on täna nii selge, pilved on kadunud. Hõissa, poisid, kas te ei näe: lumesadu jälle käes! Koerad tormasid sügavasse lumme. Samal õhtul, kui koolist lahti sain, sõitsin isaga koju. Sammal katab sood. Kass lamas päikese paistel. Lammas määgib laudas. Võõrastetuppa ehitati kamin. Kammin juukseid. Selgus, et kogu see ärev jutt polnud muud kui tühi kõmu. Poiss sai kukkudes tugeva kõmmu kuklasse. Kõneleja avaldas samu mõtteid, mis enne teisedki. Astud sa veel ühe sammu, siis saad tunda minu rammu. Sealsamas oru põhjas keerles ojake. Suitsusammas kerkis korstnast ülespoole. Koer hammustas pähkli katki ja sõi tuuma ära. Nägin esimest korda tumma inimest. Kirjuta lünka m või mm. Lu___i juba a___u läinud, käes on kena kevade. Sõjapasun, tru___ipõrin võitlusele hüüavad. Ju___alaga, isatalu, lapsepõlve mängu ___aa, ju___alaga, metsasalu, jääte õitsma minuta! Hunt ha___ustab avitajatki. Linnuke, linnuke, salaja sa___umas sügise! Ma algan lõikust ho___e ho___ikul. Hauas hingab vanae___a, aga minu süda___e jäänd on läige te___a silmist, te___a kuju kullane. Ma Taara ta___ikutes veel kuulen kanget häält: kõik enemuistsed tuuled veel pole kadund säält! Nad lendavad kaevates mine___a, sest kõrbeks muutumas kodu___aa. Viisakas ku___ardus ei ole alandav. Aga miks hä___arus veel ei lahku, koitki idas ei kerki, ei hahku? Las kogub ra___u me lihastesse noortesse! Astusime läbi lu___e, pilves oli taevas tu___e. Veerev kivi ei sa___aldu. Üks ütleb, kü___e kuulevad. Ei ole kerge noota tõ___ata. Kuu sõuab tu___alt taeva all. Kui kirjak õhtul rõõmsa a___umisega koju tuli, anti talle sületäis ra___usat rohtu ette.