Tõmba lühikese l-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika l-ga sõnadele kaks joont alla. Paista jälle, lahke päike, - vilu varjab vaarikaid. Palju kisa, vähe villu. Vala piim pudelisse. Saare talu oli üle Kooraste valla kõige jõukam. Erakonna juht töötab agarasti sule ja suuga. Soovin sulle kõike head. Tules ei põle, vees ei upu, mullas ei mädane? Kellel pikad põllepaelad? Läbi pilvepilu piilub päike. Pillu puid küdevasse ahju! Kuidas küli nõnda vili. Rändaja kõndis omale villi varbasse. Lustil laksu lööb nüüd kala järvepinna selguses. Vaikne öö, oh kalla sa oma taevarahu ka minu südamesse nüüd! Tule, uni uksest sisse, astu, uni aknast sisse! Halg visati tulle. Lage kannab tugev tala. Ära talla orast maha! Tulge kokku, külalapsed. Sugulased sõidavad meile pühadeks külla. Kirjuta lünka l või ll. Tü__i ei too tu__u. Mis ka__is, see kaunis. Ne__i hobust ta__is, viies jookseb ümber ta__ i? Leidsin a__ikale jõudes sinili__e . Öine töö on tu__utu. Pi__ajast saab ori, kokkuhoidlikust kuningas. Vaesel po__e toitu va__ida. Õige sõber on ka__im kui kuld. Talvel kahed pri__id ees, suvel po__e ühtegi? See i__us maa on minu isamaa! Kuidas sina mu__e, nõnda mina su__le. Põud paneb põ__u põdema. Tu__i hävitab ta__u, vaen kaotab va__a. Ku__erkupud, jaanili__ed eide haual õitsegu! Uni tu__eb ullikene, väljas vihmamu__ ikene vilgub õhtu vi__us, viimses helgii__us. Lapsed mängivad pa__i. Reisimine on ku__ukas. Külm ehitab si__a ü__e vee. Kenas koplis paju õitseb, sealt ma pajupi__i tõin. Miks sa nutad, li__ekene, nupud täis sul pisaraid? Kus seisab ta__u ka__akul, seal saatsin mööda mängul va__atul ma oma noorusa’a. Isamaa i__u hoieldes, vaenlaste vastu võideldes varisesid vaprad va__ad, ko__etasid kihelkonnad muistse põlve mu__a a__a.