Tõmba lühikese i-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika ii - ga sõnadele kaks joont alla. Tõuvili tõotab sügisel anda rohket saaki. Viili vaske, raiu rauda, tambi tina, lõika lauda! Tänava äärt palistab majade rida. Västrik ehitas oma pesa puuriida vahele. Pitsi on igav heegeldada. Piits plaksus karjapoisi peos. Mul on kinnas kududa, kinda kiri lugeda. Taeva äärel paistab koidukiiri. Hobune pidi peaaegu ojasse uppuma. Haige toetas end uksepiida najale. Õuest kostis kisa. Kiisa luud on teravad. Silu juuksed siledaks! Koer leidis põõsast siili. Väike Sulev on viks poiss. Isa viiks poja kooli, aga poiss ei tunne tähtigi. Pigi on süsimust. Piigi vars murdus pooleks. Tallinna kilu on laialt tuntud kala. Jäme pakk vajab tugevat kiilu. Kunstnik pidi kontserdi lõpul ette kandma mitu lisapala. Täditütar Liisa viidi linna kooli. Kirjuta lünka i või ii. K__ts läks k__deldes mäele. S__ts on sandi s__d. M__nu __sa majakene l__nnupesa sarnane, sest ma nagu l__nnukene __gatsen ta järele. T__gu on t__gi elanik. T__ger on t__ge murdja. __gav l__v ja tühi väli, taevas p__lvine. Ära k__sut sabast k__su! L__sa ja L__na k__tkuvad l__na. M__ks sa nutad, l__llekene, nupud täis sul p__saraid? S__lid püüavad ka h__ri. S__lm s__ski kallast veel ei näe s__t üle kõrge lainemäe. T__k on konnade r__k. __ga v__li saab omal ajal küpseks. Juba orup__nnal v__bib v__devik, kõrgel k__ngur__nnal h__lgus __melik. P__me ei tunne p__ma värvi. Ahnus ajab r__gid r__dlema. Seest s__ruv__ruline, pealt kullakarval__ne? Meie k__sul kr__mud s__lmad. V__b ühest äärest teise, ei l__gu ise paigastki? See __lus maa on m__nu __samaa! Pange pl__atsid r__ulile! Pr__us, kallis anne, taeva k__ngitus, kõigile toob õnne s__nu val__tsus! Kuueaastane  Priidu saadeti naabritallu k__rja v__ma. "Ära sa unusta s__sse m__nnes ütlemata “Tere hommikust!”" õpetas ema. Ehk küll Pr__du naabr__talu uksest s__sse astudes kartma lõi, p__das ta s__ski ema õpetust meeles, võttis mütsi peast ja ütles: “Tere hommikust!” Kuidas nüüd naabri pererahvas Pr__dut k__tis, et ta mõistlik ja v__sakas poiss on ja oskab teretada! Pereema and__s Pr__dule nel__i õuna k__rja toom__ se eest ja teist nel__ tükk__ seepärast, et ta __lusti teretas. “Näe, Otsa Kusti,” ütles perenaine, “käis natukese aja eest s__n, ei osanud aga teretada ega ära m__nnes jumalaga jätta.” Seda kuuldes tul__ Pr__ dule meelde, et ta ära m__nnes: “Jumalaga!” peab ütlema, m__s ta ka teg__. Pärast seda teretas Pr__du __ga kord ja jätt__s jumalaga, m__ spärast teda ka __gal pool kui tubl__t ja v__sakat poissi tunt__.