Tõmba lühikese ä-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika ää-ga sõnadele kaks joont alla. Jäme palk ei murdu kergesti. Truuks jääme isamaale viimse veretilgani! Käru aeti aia äärde. Läbi udu paistab kauge kallas merekääru tagant. See on see maa, kus kiikus häll kord mul ja ka mu isadel. Küll kenast kõlab oksa pääl su armas lahke lauluhääl! Jäle on hullumeelse märatsemine. Külma tulekul ruttasid poisid jääle. Vana mära ei suuda ruttu sõita. Määra kindlaks aeg, mil tuled koju tagasi! Taaramägi õitseb ilus salasahinal. Ei surnud lammas enam määgi! Näri toit alati hästi peeneks! Näärikuu on aastas esimene. Päri vett ja päri tuult on kerge sõuda. Piiri, pääri, pääsukene. Koer vigastas joostes käpa. Kääpa jõe kaldal suri Kalevipoeg. Täkk hirnub tallis. Sõduri püssile käib tääk otsa. Puulõikuse rägin täitis metsa. Ma räägin asjast, mida kindlasti tean. Kirjuta lünka ä või ää. Ilus n___gu, paha tegu. J___rved on talvel j___ga kaetud. Tuli on usin tulema, vesi v___le vajuma, raha k___rme kuluma. S___sk piriseb pimedaski. K___bi ei kuku k___nnust kaugele. Tõtt ei v___ra ükski v___gi. R___k h___litseb v___ljal. J___nesel on pikad s___red. Selges taevas s___ravad t___hed. Igavene m___lestus vaenuv___ljal langenuile! R___gi, mis tõsi ja söö, mis, mis küps! R___stad otsivad põllult toitu. R___sta all on p___sukseste pesa. ___ra v___sib ___kiline, vastu peab pikaline. Millest süda täis, sellest r___gib suu. Mullas ei m___dane, vees ei upu, tules ei põle? Mu k___si k___ib nüüd v___ga h___sti. Sepp ehitas omale uue ___si. Kassil on pehmed k___pad. R___bis ja r___im on peaaegu ühesuurused.