AINULT KOLM PÄÄSEVAD MAALE
Karen A. SimonjanIII
“Kuidas sa siis pääsesid?”
“Juba neli ja pool aastat jälitab ta mind. Aga võta näpust!” Tahtsin küsida, kuidas see mehel küll korda läheb, kuid just siis jõudsime tähelaeva juurde.
... Vaatasin kabiiniaknast välja. Tuhakarva mass ümbritses tähelaeva igast küljest.
“Ta toitub molübdeenist,” seletas meie uus tuttav. “Sellepärast ta jälitab kõiki skafandrikandjaid. Talle pole inimesi vaja, talle on vaja skafandreid. Õigemini, molübdeeni, mida need skafandrid sisaldavad.”
Mario oigas nõrgalt. Silmitsesime Tadeusziga teineteist tummalt. Siis heitis tundmatu pilgu illuminaatorisse ning ma kuulsin teda ütlevat: “Hommikul stardime.” See oli niigi selge. Kuid nüüd oli meid neli. Tähelaev võis kaasa võtta aga ainult kolm.
“Teie kolmekesi lendate, aga mina jään,” sõnas Orlik.
“Mario on haige. Tema peab tingimata lendama,” ütlesin mina. “Ka sinul tuleb lennata. Sest sina pead oma uurimuse lõpule viima. Parem jään mina siia. Ja ärgem vaielgem enam!”
“Mina pean igal juhul Maale pääsema,” kuulutas meie uus tuttav. “Teie aga heitke liisku, kes minuga sõidab, kes siia jääb.”
“Mina jään... “ sosistas Mario raskelt hingates. “Mina... minuga on niigi kõik läbi... Mina... ma ei või... Teie kolmekesi aga lennake...”
“Mina pean igal juhul Maale pääsema,” kuulutas meie uus tuttav uuesti. “Teie aga võite ju tõepoolest liisku heita.”
“Mina jään, ja lool lõpp!” hüüdsin.
“Sind ootab pruut. Sina pead lendama!” ütles Orlik.
IV
“Mina pean igal juhul Maale pääsema,” kuulutas meie uus tuttav jälle. “Homme otsustage omavahel, kes siia jääb... Sest ainult kaks saavad minuga koos lennata. Aga mina pean igal juhul Maale pääsema!” Otsustasime vaidlused selleks korraks lõpetada. Und ei tulnud. Erutus kippus mind lausa lämmatama. Olin valmis jääma siia, sellele planeedile. Ainult miks küll kinnitab meie tuttav ühtaina, et just tema peab ilmtingimata lendama? Miks küll mõtleb ta ennekõike endale?
Ka Tadeusz ei maganud. Ta rähkles kaua voodis ning sosistas mulle lõpuks: “Teda ei saa süüdistada... Neli ja pool aastat... Täielikus üksinduses.”
“Näen esimest korda niisugust inimest,” ütlesin mina.
“Ta polegi inimene,” kostis Mario nõrk hääl. “Ausõna. Jätke mind siia... Mu lõpp on lähedal... Kuid tema pole siiski inimene.”
Vaikisime. Und ei tulnud. Kõrvus kajas Mario hääl: “Ta polegi inimene...” Miks mitte öelda seda talle otse näkku? Tõusin, läksin tema juurde ning raputasin teda õlast. Siis proovisin ta pead tõsta. See oli raske. Liiga raske. Süütasin taskulambi. Kitsas valgusvihk libises üle ta näo. Kummardusin ta kohale.
“Orlik!” Tadeusz kargas püsti.
“Orlik! See on üks Ogry Ceniroy grupi robotitest!” hüüdsin mina. Hommikul polnud liisku vaja heita. Me võtsime lihtsalt roboti pea endaga kaasa. Sest see oli kõige tähtsam. Sinna olid ju nelja ja poole aasta vaatluste tulemused salvestatud... Tema keha heitsime aga tähelaevast välja. Hall mass haaras välgukiirusel metallkämbu oma haardesse ning kugistas sealsamas alla...Pioneer nr. 2 / 1973.